...

Hetk tagasi kuulsin, kuidas plekk-katusele maandusid esimesed tõeliselt rasked vihmapiisad sel kevadel. No ikka need suured, mis tulevad siis kui päev otsa on olnud soe ja niiske ja äikese-eelne. Kas tuleb nüüd mürinaga, seda võib ainult loota.

Kummaline, aga just see paneb mind siia praegu kirjutama. Täiesti randoomne hetk. Ja oleks siis mul miadgi tarka öelda, oo ei :D

See kevad on olnud päris segane. Ilma poolest ennekõike aga millegi üle siin viriseda ei saa. Vaid paar vihmasabinat enne praegu alanud padukat ja kogu looduses somebody found the on-switch. Kõik on roheline, lõhnav ja kiirustab. Õitsema ja päikese poole küünitama. Aga veel on kõik värske. 

Täna sai uudistatud lõpuks ometi seda rattateed, mis Jõgeva poole algab. Oli ammu plaanis aga siiamaani polnud jõudnud. Tee ise oli mõnus, kuigi minu jaoks muidugi lühike. Samas maantee ei olnud ahistav kui lõpuks selle serva ronima pidi. Endale omaselt ei viitsinud ma loomulikult tuldud teed tagasi minna. See on minu jaoks lihtsalt kirjeldamatult nüri. Kui ma sellele mõtlen, siis see vist kandub üle muudelegi tahkudele kui ainult rattasõit. Burn the bridges and set me on fire aga tagasi ei lähe :D 

Igatahes edasi viis tee natuke ringiga siiski Tartu poole tagasi. Minust möödus mitu ratturit, mille peale ma ennast koheselt ja põdemata rattaspordi turistiklassi paigutasin. Ja siis õnnestus mul üles leida see mägi, mida ma kunagi ühe trenni ajal kohtasin ja pärast lubasin seda elu lõpuni vältida. Hea meel, et suutsin siiski ratta seljast maha tulemata sellest üle saada. Ju siis leidsin motivatsiooni eespool sõitvatest, nii-12-aastastest lastest, kelle jaoks see mägi polnud midagi muud kui äge. 

Vastutuult ja ülesmäge kulgevad mitte ainult iga teine trenn rattal. Kuigi ei saa millegi üle viriseda ja ei tahaks ka. AHHAAs on endiselt ogaralt vahva. Asjad väsitavad aga nüüd olen piisavalt vana kala, et mitte lasta end tõmmata maikuu oravarattasse. Mulle tundub, et päris palju asju on meil paremaks läinud ja et me siiski kogu kambaga liigume samamoodi ülesmäge, kuigi vahepeal vastutuules ja 12-kraadise tõusuga. Hea meel on tõdeda, et oleme motiveeritud vähemasti paremuse poole pingutama. Huvitav oleks jälgida seda mitteosalise pilguga aga seda ma kahjuks ei oska. 

Ehk siis, merenäitus on avatud, tulge ja saage targaks!

Kool on kahjuks vähempõnevaks osutunud. Hetkel on soov sellega ühele poole saada ja ma tean, et see aastake veel läheb megakiiresti. Tahaksin selle nähtuse prioriteeti enda elus ülespoole upitada, aga ei taha väga õnnestuda. Ma ei süüdista üldsegi ennast. 

Jätkuvalt vean isiklikku retke mööda Tartu erinevaid elamispindu. Ma ei saa arugi, mis pisik see mul on, aga pean saama oma keskkonda vahetatud iga vähese aja tagant. Või siis olen lihtsalt paremate võimaluste jahil. Ehk siis, lähitulevikus jätan taaskord maha Karlova ja vaatan, mis põnevat pakub Tiigi tänav ja köögi jagamine. Strateegiliselt peaks olema hea piirkond :) Raudteejaam ja Arena igal juhul lähemal.

Suvi tuleb kiire. Kibelen Pärnusse. Esimest korda juba järgmisel nädalal…