Saunas tekivad teinekord head mõtted :)
Kujuta ette üht tuba. Sul on seal väga hea olla. See tuba on soe, hubane, turvaline ja see meeldib sulle väga.
Aga ühel hetkel sa pead sealt lahkuma. Sa pead minema ära, ukse enda järel lukku keerama ning võtme ära viskama. Sa ei saa sinna kunagi tagasi. Aga see kõik ei ole üldsegi halb.
Sa võid sellest toast võtta kaasa need asjad, mis sulle meeldivad. Kuid jällegi, kõike sa sealt endale ei saa. Sa võtad kõik need väikesed ja armsad asjad, mida sa ei raatsiks mitte kunagi ära visata ega maha jätta. Aga neid ei ole palju. Suured asjad jäävad maha, sest neid sa selga ei võta. Nad on liiga rasked.
Sa pakid kõik kokku, paned nad sellesse väikesesse kotti, mis on kirju ja tore (sest suured kotid ei ole üldsegi toredad) ning paned selle endale üle õla, selja taha. Nüüd sa korraks vaatad neid suuri asju, mis sinna tuppa maha jäävad. Kuitahes ägedad need ei ole, sa ei jõua ühtegi neist selga vinnata ning sa tegelikult ei tahaks neid terve ülejäänud tee kaasas tarida. Sa võid nad meelde jätta.
Siis sa paned ukse enda järelt kinni. Hästi korralikult, sest mõnikord vanad uksed ei tööta korralikult ja pealegi on nad puust ja rasked. Siis võtad kaelast võtme. Kaelas on ta sellepärast, et sa pole kunagi julgenud seda mujale jätta hirmust see kuskile unustada. Keerad ukse lukku ja lähed.
Nüüd tuleb kõige raskem koht. Võtit ei tohi enam kaela panna. Ka mujale mitte. Sinna tuppa sa enam ei lähe, järelikult pole sul enam vaja ka võtit. Tuleb leida jõgi, kõndida sillale ja visata võti vette. See on ainus võimalus, kus ei teki meeletut kiusatust seda taas otsima minna, sest see oleks hullem kui nõel heinakuhjas.
Võti kaob. Sina lähed oma teed. Ja kui sul kunagi tekib selle toa järele igatsus, siis leiad sa oma kotist üles need väikesed asjad, mis sa kaasa võtsid ja mis sulle armsad on. Tõmbasid otsad kokku ja oled sellega rahul, sest pole hullemat kui lahendamata jäänud probleemid, õhus rippuvad küsimused ning teadmatus, mis edasi saab. Ees on uus ja põnev rada.
