Kümme head

2012 lõpuni on veel mõned päevad jäänud. Oli küll täpselt nii hullumeelne kui ma tahtsin. Ja neid ogaralt toredaid momente oli ikka õnneks rohkem kui halbu päevi. Aga pika, kordava ja igavavõitu jutu asemel las räägib enda eest muusika. 

Coldplay - Amsterdam

I know I'm dead on the surface

But I am screaming underneath

30 seconds to Mars - Kings and Queens

Ewert and the Two Dragons - Burning Bush

I look and look for the signal, the light

The more I look, the more it's out of sight

Hans Zimmer - The Kraken

Sigur Ros - Med Sud I Eyrum

Mér svíður í lófana, legg mig í mosann og

My palms are hurting, but I don't care

Muse - 2nd Law - Survival

Life's a race.

And I'm going to win

You won't pull ahead

I'll keep up the pace

Ewert and the Two Dragons - In he end there's only Love

I really tried when I said I did my best

I guess I though you'll do the rest

We will meet in the corner

Cause together is warmer

Muse - 2nd Law - Madness

Some kind of madness is swallowing me whole

Jónsi - Go - Go Do

You wish your love could see you grow older

We should always know that we can do anything

Just let yourself fall into landslide

Give into long tide

We'll never stop wonders

Muse - 2nd Law - Save Me

Turn me into someone like you 

Find a place that we can go to 

Run away and take me with you 

Don't let go I need your rescue 

Sportimisvõimalused Tallinnas

Üle pika aja üks väike kirjutis.

Mina juhtun aeg-ajalt ikka Tallinnasse. Enamasti siis, kui mul saab asjadest kõrini ja ma tahan, et keegi mulle mõned päevad head süüa teeks ja minu eest hoolitseks :) Mõni päev tagasi sai mu hüppeliiges haiget ja nüüd puhkangi. Kohe mitu päeva järjest. See on harjumatu ning kell 7 hommikul tahab uni iseenesest ära minna.

Aga ega siis kojutulek ei tähenda trenniluusi. Vähemalt mitte siis, kui kõik kohad ikka terved on. Selleks, et saada paremat ülevaadet võimalustest ja hinnakirjadest tegin enda jaoks ühe tabeli, mis võtab kokku enamuse (kaugeltki mitte kõik) Tallinna spordirajatiste pakutavad võimalused. Tabel ei sisalda 100% informatsiooni Tallinna võimaluste kohta ja arvata võib, et ka hinnakirjad aeg-ajalt muutuvad.

Ehk on sellest kasu ka teistele. Ei pretendeeri täiuslikkusele. :)

https://docs.google.com/file/d/0B1OzyQouvbeLTWx3WlhhWjNDNk0/edit

Mis siis veel toimub?

Selleks korraks olen Tartu ülikooliga ühel pool. Sain aru, et pole ikka see, mis silmad särama lööb ja nüüd võtan ühe vägagi enda jaoks vajaliku vahe-aasta. Uuest sügisest siis uuest, aga kuhu, seda praegu välja ei hõika ;)

Ja praeguseks on mind vastu võtnud AHHAA vägagi tore kollektiiv, kuhu ma nüüd üritan sisse elada. Õppida on tohutult, loodan hästi hakkama saada.

Sügis. Tartu.

Ja ongi kätte jõudnud üks mu lemmik-aastaaegu. Mis sellest, et ilma poolest on sügis kestnud juba umbes juunikuust saati.

Olen tagasi Tartus. Täna tegin esimest korda kööki pliidi alla tule. Nimelt kütab see minu tuba ja ma olen hetkel natuke külmetanud. Ei midagi hullu, kuid kaks päeva (just siis kui õues on paganama ilus ilm) olen olnud suur sõber sidruni, teetermose ja kaameli- ning lambavillast tekkidega, mis loodetavasti aitavad mul talve mõnusalt üle elada. Tegelikult pole kurta miskit, vajan lihtsalt mikro-puhkust. Korra aastas võib ju natuke tõbine olla.

Uus aasta on ka õppimise lainel. Kuigi see on rohkem segadust tekitanud, kui asi ilmselt väärt on. Hetkeseisuga olen alustanud magistriõpinguid Tartu ülikoolis, keskkonnatehnoloogia alal. Tervelt kuu aega olen hoolega püüdnud otsida endale juhendajat ja töö teemat ning koos sellega saanud ka selgema pildi, mis siis sellel erialal tehakse. Ausalt öeldes ei ole mu valikuvõimalused minu jaoks kuigi rõõmustavad. Hetkel tundub ainuke mõistlik variant valida ökosüsteemide tehnoloogia suund ning kirjutada oma töö botaanika osakonnas. Ja noh, ega see polegi ju kõige halvem.

Tuleb tunnistada, et kolm Tartu-aastat on mind piisavalt palju muutnud ning juurde tekitanud igasuguseid huvisid. Vahepeal, kui töörühma otsingud väga nukraks muutusid, hakkasid pähe tulema ka hoopis teistlaadi mõtted selle koha pealt, mida "mõistlikku" oma tudengieluga peale hakata :) Ja ega miski pole ju veel otsustatud. Vaatan, mis tulevik toob. Hetke seisuga (mis on aga pidevas muutumises) meeldiks mulle kõige rohkem TÜ KKT magistriõpingud, mille ma vähemalt kolme aasta peale venitaks. Esiteks - milleks kiirustada? Teiseks jõuab nii igasuguseid põnevaid vabaaineid võtta, mis võivad tuleviku hariduse seisukohast vajalikuks osutuda (vihjeks - doktoriõpe mind ei paelu, küll aga erinevad rakenduskõrghariduse õppekavad ning võimalik ka, et lisaks keskkonnatehnoloogiale ka magistriõpingud mõnel tervisega seotud erialal).

Sügisilmad annavad ennast rohkem tunda võrreldes eelmise aastaga. Kuidagi kõledam on. Emajõele sõudma satun küll endiselt mitu korda nädalas, kuid varuriideid kindlasti maha ei jäta. Kasvõi sellepärast, et nurga tagant võib ootamatult kallale tulla sügisene külm hoovihm.

Seega - sõudmine on endiselt vahva, tähtis ja täiesti omal kohal iga päev. Hooaeg hakkab muidugi lõppema - sel nädalavahetusel sõideti Väikeste Paatide regatti ning kaks nädalat tagasi selgitati Tartu meistrid. Järgmisel nädalavahetusel on aga uhke kaheksapaatide regatt. Masendav lausa, et mina tol päeval tööl ole ):

Varsti-varsti aga saan võistelda juba uue koduklubi ehk SK Pärnu eest :) Talvel ootab ees EMT sisesõudesari (kus saavad osaleda kõik soovijad). Seniks tuleb aga trenniplaani hoolega täita ning rohkem mitte haigeks jääda. Ise loodan, et tuleb korralik talv. Tahaks suusatada ka. Eelmine talv ma selleni ei jõudnud (häbi mul olgu).

Ja üks tore üritus on vahepeal veel toimunud. Kevadel kirjutasin, kuidas meie harrastussõudjate võistkond Tallinnas ergomeetrimaratonil käis. Tol korral sõideti tõeline ultradistants - 100km ning võistkonna suurusele piire ei pandud. Sel korral oli ees aga 42 195 m ehk siis tavaline maratonidistants ning võistkonda lubati kõige rohkem 4 inimest. Meie puhul siis neljane naiskond ehk Helina, Pillerin, Hanna-Mari ning mina. Kuuldatavasti polnud taolist distantsi sellisel kujul Eestis varem sõutud.

Võistlus peeti taaskord Arigato spordiklubis, Tallinnas. Ergomeetreid oli saali võrreldes kevadega paigutatud rohkem. Üllatavalt palju oli stardis üksiküritajaid, nii mehi kui ka naisi. Müts maha nende ees. Mina vist ei suudaks end sundida 3+ tundi ergomeetrit arvestatava tempoga nühkida. Võistkondadest oli esindatud nii segavõistkondi kui ka naiskondi. Esindasime siis Tartut (olgugi, et kolm tükki meist on tallinnlased :). Ülejäänud võistlejad olid siis Harku sõudespinningu ja Arigato harrastussõudjad.

Vahetus.

Meie strateegia oli sõuda 500m lõike ning hoida tempot 2:00.0 (500m). See andis igaühele taastumisaega umbes 6 minutit. Igaühele jäi sõita 21 lõiku.

6 minutit taastumiseks.

Ja nii ta lahti läks! Kohe algusest peale sai vastav tempo valitud ning ega me võistluse jooksul seda väga alla ei lasknud. 500m on piisavalt lühike maa, et tempot hoida - esimene minut läheb märkamatult, teine minut natuke raskemini, kuid lõpus suudad ikka veel korraks kiirendada.

Nägime, et teiste naiskondade strateegiaks olid väheke pikemad lõigud. Võistluse jooksul, nii vähe kui selleks mahti oli, püüdsin jägida ikka rohkem teiste naiskondade tööd. Sest kellega sa ennast ikka võrdled kui rohkem omasugustega :)

Võistkondade "jõujaamad"

Pidevad vahetused olid lõppkokkuvõttes täitsa mõnusad. Algul pelgasin natuke kõigest 6-minutilist taastumiseaega, kuid tegelikult oli see täiesti piisav ning ei tekkinud "mahajahtumist". Raske moment minu jaoks oli siis, kui sõidetud umbes pool maad ehk siis mingi 10 lõiku. Aga sealt edasi meetrid muudkui vähenesid ja vähenesid ning lõpuks hakkas jooksma viimane 10 km. Nüüd tuli kõik välja panna, mis veel alles oli.

Ja nii 21 korda

Jõuvarude jaotumise kohta ma ei oska öelda, kuid mulle tundub, et igal distantsil - mida rohkem finiši poole, seda rohkem käib asi tahtejõu mõjul. Et see viimanegi jõuvaru endast üles leida ja töösse panna. Enda viimastel lõikudel suutsin ikka esimesed 100m tõmmata keskmisega alla 2:00.0 kuid edasi oli juba raske, olgugi, et lühike maa ju.

Veel natuke!

Viimastel kilomeetritel tekkis mõte teha edasi 300m kaupa. See jäi siiski teostamata, sest vahetustele oleks kulunud liialt aega. Siis läks juba nii, et üks tõmbas ja teised kolm ergutasid kõrvale. Ma ei tea, kui suurt lärmi me seal lõpuks tegime, kuid päris viimasel lõigul, kui Pillerin meie võistkonna uhkelt maratoni lõppu tõmbas, olid emotsioonid juba laest läbi lennanud :)

Finiš!

Küll see oli hea tunne. Taaskord tasus tulla, sest ma ei usu, et kuskil nii rõõmsa ja ägeda õhkkonnaga võistlusi korraldatakse (ma loodan, et ma eksin :).

Teiste võistlejate finišeid tuli väheke oodata. Ootasime ka tulemusi, sest meil polnud võistluse ajal eriti aega ringi vahtida. Nii palju teadsime, et naiskondadest juhime, kuid üldarvestusest polnud eriti aimu.

Autasustamine toimus mitmes erinevas kategoorias: üksiküritajad - mehed ja naised eraldi, segavõistkonnad, naiskonnad. Naiskondadest platseerusime meie, Tartu N4x, Arigato I maismaa sõudemaratonil poodiumi kõrgeimale kohale. Oli hea tunne küll :) Edestasime teiseks tulnuid ligikaudu 10 minutiga.

"Naiskondade seas tegi puhta töö ka pärissõudmises edukalt liikuv neljapaadi koosseis Tartust" - Sõudeliit

(einoh, tore kui nad nii arvavad :)

Ühesõnaga - elu käib tunniplaani, võistluskalendri ning töögraafiku järgi. Aeg lendab, aga vähemalt mitte tühjalt.

Pärnu!

See suvi jätkab seiklusterohkelt. Pikisilmi ja kevadest saati oodatud sõudelaager Pärnus jõudis lõpuks kätte.

Laagri ajal elasime sõudeklubi Pärnu "hoovi peal". Ööbisime neljastes kämpingutes, kasutasime klubi saunamaja, treeningsaale ja paadisildu. Paadid ja aerud võtsime siiski ise kaasa. Alustasime 29. juuli õhtul Tartus ellingus paatide pakkimisega. Kaasa tulid neli ühepaati, kaks paariskahest, neljane ja üksikaeru kahene. 

Ärasõiduhommik. 

Esmaspäeva hommikul ärkasin aegsasti. Laagri juhatasid sisse Pärnu lahtised meistrivõistlused ning kuna esimene võistluspäev algas alles kell neli õhtul, polnud meil Pärnusse minekuga just eriline kiire. Täpselt kokkulepitud kellaajal keeras Salme tänavasse Helina auto, olles juba peale korjanud Maarja ning Birgitti. Rõõmus tervitus kõlas "Sul on nii vähe asju!" Tegelikult oli mul neid täpselt parasjagu. Minu põhimõte on alati kaasa võtta minimaalsest minimaalne. Enamasti see õigustab ennast. Kuigi kaks nädalat trennilaagrit tähendab, et kaasa tuleb võtta kõik kapisleiduvad T-särgid. Lisaks veel palju köögikraami, sest meie "köögiks" saab poiste kämpa uksetagune ja kämpas on kohapeal ainult külmik ja pliit. 

Selline on vaade hommikukohvi kõrvale.

Saunamajake.

Kämpad väljast...

...ja seest.

Pärnussesõit kulges kiiresti. Kohale jõudsime enne TÜSK'i bussi ja paadikäru. Eelis kämpa valikul! Paigutasime ennast võimalikult köögi lähedale (otse loomulikult). Kui ka paadikäru kohale jõudis, tõstsime oma inventari jõe äärde, "ellingule". Panime kokku ja sidusime kinni või jätsime võistlust ootama. 

"Elling"

Kell 16 oli minu start. Esimest korda ühesel võistelda ja esimest korda Pärnu jõel. Blott on harjumatult kõrge, liiklus tihe, reeglid teised ja jõel on lained (tegelikult muidugi polnud aga olles harjunud sileda Emajõega tundus küll nii). Startisõudmine läks üsna suure värina saatel - üritasin jälgida poide paiknemist ja seda kuhu teised võistlejad suunduvad. Lõpuks saab aeg nii kaugele, et ukerdasin oma rajale. Start lahtine, kuid joondumisega sain täitsa kenasti hakkama. Start ise nii puhas ei olnud kui oleks võinud, kuid ümber ma ei läinud ja aerud sain isegi veest kätte. 2000m kulges harjumatutes oludes üsna nurgeliselt ja kohmakalt. Tamor tegi kaatrist pilte. Hiljem neid vaadates oli näha üks stiilinäide teise järel ehk "kuidas mitte sõuda". Paaril korral anti märku, et pean kurssi parandama. Olin siiski nii aeglane, et kaater käis vahepeal teisi võistlejaid pildistamas ja jättis mu ise manööverdama :) Ja 2000m on ikka pikk maa. Ajaks sain 9:37.4.

Kus see finiš nüüd ometi on?

Teisel võistluspäeval ma ei osalenud ning tegin selle asemel kergema trenni. Läksime koos Pilleriniga ühestega Pärnu jõge avastama ja leidsime isegi siledat vett. Ometi oli minul raske ja väsimus eelmisest päevast andis selgelt tunda. 

Laagrissetulekul lubati kõigile, et selle kahe nädala jooksul saame korduvalt oma kokaoskusi proovida.  Esimesel päris laagripäeval sain kohe kaks korda süüa teha. Hommikuputru jäi puudu ja lõunasööki üle. Lisaks sellele lasen lõuna tegemise käigus kämpa korgid kolm korda läbi ning õpin tundma kohalikku pliiti. Tol päeval oli veel ka kaks trenni ning õhtul alustasime mängudega. Võite ette kujutada, kui magus uni selle kõige peale tuli :)

Neljapäev oli tähtis päev. Nimelt oli meil otsustamata paarisneljase viimane liige Eesti meistrivõistlusteks ja valida oli minu ja Pillerini vahel. Selleks, et välja selgitada parim kandidaat, korraldas Elar meile kahele katsevõistluse - 2000m ühestel. Eelneva kolme päeva väsimus andis aga jällegi jõhkralt tunda ning kaotust Pillerinile kogunes 45 sekundi jagu. Lisaks sellele olid mul ikka veel mingid tehnikajamad. Aga mul oli lõpuks täitsa hea meel. Neljane on kiire paat ja nähes neid hiljem eestikate võistlustules oli üsna selge, et tolles paadis oleks ma ennast lihtsalt ära tapnud. Ühtlasi tähendas minu kaotus seda, et edaspidi saan keskenduda ühesele ja kaheksasele mistõttu ülejäänud laager oli sisuliselt puhas rõõm.

Päev aga sellega läbi ei saanud. Järjekordne mäng, kõige põnevam asi laagris üldse: paaditrikid. Elar lubab, et saame kõik ujuma. SK Pärnu ellingust oli välja toodud õppepaat - plastikust ühene. Kui tavalised akadeemilised paadid on väga õrnad ning astuda tohib vaid selleks ettenähtud kohale, siis see on tugevam ja kannatab rohkem. Pink on samuti puudu. Polevat vaja :) 

Esimesena läks veele Mattias, kelle trikisooritused esimesel katsel teevad kõigile silmad ette. Tundub üsna võimatu värk. Viimase ülesande juures kukkus ta siiski vette. Läksid järgmised. Mingil hetkel jõudis kätte minu kord. Hoovan blotist natuke eemale ja jään ootama. 

"Tõuse püsti!"

"Seisa ja lase aerudest lahti!" 

"Keera kohapeal ringi!" 

Nüüd ma käin kindlalt sisse. Kiiresti-kiiresti ringi pöörata… jään püsti ja ise ka ei usu. 

"Võta üks aer tullist välja ja sõua ainult teise aeruga!" 

See on lihtne. Kühveldan hoogsalt.

"Vaheta aerud ära"

Selle viimase juures libisesin ka mina vette. Keegi ei saanud nipile pihta, enne kui Elar ise paati ronis ja ette näitas. Siis tõusis ta veel nagu muuseas püsti ja tegi veel minegid asju ning lõpuks kukkus vette ka temagi. 

Avastan, et jalad ulatuvad põhja. Väga naljakas. 

Sõudjapäevitus. Kes siis sellist kombet endale ei tahaks? :)

Ja veel teistki korda saan ujuma...

Õhtul lasime mina ja Maarja ennast veel ära röövida nind Sandri poolt merele viia. Väga vahva tiir Pärnu lahel, kuu ühel pool, päike teisel pool.

Reede õhtul põgenesin paariks päevaks laagrist, et sõita Vilsandi saarele, Kai ja Kunteri pulma. Kohalejõudmine oli päris suur seiklus ja võttis üksjagu aega, kuid kohale jõudis ootas ees väga soe vastuvõtt Tättete kodutalus. Pulm oli ilus ja meeldejääv, pidu vägev ja meeleolu ülev. Lisaks lihtsalt peab mainima, et toitlustajateks tellitud Põhjaka mõisa kokad tegid täiesti suurepärase töö ja ma oleks võinud kokatelki piirama jäädagi. Pühapäeva õhtuks jõudsin tagasi Pärnusse, kus vahepeal olid toimunud järjekordsed võistlused - Kalevi päevad. Õhtuks oli siiski asi läbi ning mina sain mõnusa trenni teha. 

Ülejäänud laagriaeg möödus juba harjumuspärast rada pidi. Saime Pärnu jõge näha ja tunda igast küljest. Ka päris tormist ilma tuli ette. Endale omaselt olin neljapäeva hommikul 15 minutit enne trenniaega blotis ja valmis. Veele saades polnud asi üldse hull, kuid Papiniidu sillast ülesvoolu oli juba merelaine ja tuul puhus vihma horisontaalselt. Mingil hetkel sain aru, et allatuult on ju täitsa tore, ka suure lainega, aga tagasi on ka vaja saada! Ümber käia antud oludes oleks olnud ilgelt nõme - tuul, laine, vool, mitte ühtegi inimest. See mõte hoidis minu eest tasakaalu, kui ringi keerasin ja tibusammul tagasi hakkasin minema. Ma pole elu sees paadiga nii aeglaselt liikunud :D Lainetel olid jänesed peal ja minul luba liiklusreegleid eirata. Jõudsin siiski kuivalt tagasi blotti. Jälle kogemuse võrra rikkam. 

Teisel nädalal proovisime ka kaheksapaati. Kuna kaheksa on juba nii suur paat, et seda Tartust käru peale ei pane, laenasime paadi SK Pärnult. Keegi ütles selle kohta "küna" kuid Elari sõnul tuldi selle paadiga kunagi liidu meistriteks. Panime ta siis kokku ja seadistasime ära (seda üritas takistada metsik paduvihma- ja rahehoog). Esimesed paar trenni aga ei tulnud üldse välja. Kokkusõit oli kohe nii halb, et meie peale polevat mõtet kaatribensiini raisata. Siiski -  ei tohi lasta end heidutada, vaid tuleb lihtsalt järgmisel korral endast absoluutne parim anda. Ja enne võistlusi saime paaril korral ka siledal veel harjutada ning olukord paranes tunduvalt. Võistluseelsel õhtul õnnestus minul korraks ka üksikaeru kahesesse istuda, kus ma oma tehnikavigadest põhjaliku ülevaate sain. 

Eesti meistrivõistluste I päeva stardis olime kaheksasega kell 17.45. Tempo pannakse stardist alates peale ja roolinaine karjub meid motiveerides peaaegu oma hääle ära. Sõit on tegelikult ikka halastamatu ning mul on taaskord hea meel, et see on mu ainus mitmepaadivõistlus siin. Oma tehnikaga ma rahule päris ei jäänud aga kokkuvõttes olime tublid. Isegi kommentaator olla öelnud, et hea aerutöö. Midaa? :D

"Küna"

Vot sedasi käib õige motiveerimine! 

8+

Pühapäeva hommikul oli minu viimane start selles laagris. Ühtlasi ka võistlus, mida ma väga ootasin.  Väga suur tahtmine teha korralik sõit ühesel ja parandada oma aega. Starti sõudes võtsin väga rahulikult ja aeglaselt. Tunne oli enam-vähem. Vesi on Pärnu kohta väga sile, seega ideaalsed tingimused. Seekord on start kinnine ehk siis paate hoitakse kinni. Mina olin jällegi servas. Voolu tõttu jäin aga natuke viltu ja ei jõudnud kuidagi ennast otseks keerata. Mõtlesin, et olgu, tõmban siis kohe alguses parema aeruga rohkem. Start tuli välja paremini kui eelnevatel kordadel, kuigi oleks võinud kiirem olla. Selles sõidus suutsin vähemalt oma liikumise suunda paremini jälgida :) 

Esimene 1000m tuli päris raskelt. Arvasin, et tuleb aeglane sõit, kuid pärast poolt maad suutsin end kokku võtta, tehnikale keskenduda ning mitte alla anda. Viimase 250 üritasin veel kiirendadagi. Ja siis üle finišijoone! Hingeldan poole minuti jagu. Tean, et pean kiiresti kaldale saama, sest paarisneljane ootab minu aere. Siis kuulen kommentaatorilt, et sain ajaks… 9:30.2! Tagasi jõudes ma juba naeran. Ma nii väga tahtsin teha hea sõidu ja ma saingi oma parimast ajast jagu! Rohkem ei taha ma midagi :)  

Ülejäänud pühapäev kulgeb teistele kaasa elades, asju pakkides, koristades ja niisama tiksudes. Ära minna on kahju, kuid kui lõpuks koju saan, jõuab kahe nädala väsimus korraga kohale. Põsed õhetavad. 

Aitäh, et te nii ägedad olete :)

Fotod: Tamor Bakhoff, Maarja Matsoo, (ja veel keegi)

Pakri sümpoosium

Aeg-ajalt on äge teha midagi teistsugust. 13.-15. juuli toimus kajak.ee foorumirahva suvine kokkutulek, mis seekord leidis aset looderannikul, Pakri saartel. Ürituse peilis välja Hanna-Mari, kellega koos sai asi võetud plaani. Kolmeks päevaks vahetasin akadeemilise paadi ja kirvesaerud kajaki ning mereaerutamise vastu. Ei kahetse! :)

Kurkse sadam reedel. Taevas tume, aeg-ajal viskab kolaka äikest ja ämbritäie vett kaela.

Reede, 13. juuli.

Reede keskpäevaks laekusime Kurkse sadamasse. Mina jõudsin tsipa varem ning tõdesin, et ilm oli võrdlemisi külm, tuuline ja ähvardas vihmutada. Panin oma varanduse sadamakai kõrvale. Mina polnud varem süstaga sõitnud, veel vähem ühese süstaga ning mul puudus igasugune ettekujutus sellest, kui palju taolised ujuvvahendid mahutavad. Varsti jõudis kohale ka Hanna-Mari, kes sadamas tegutsevate aerutajate seltskonnast korraldajad välja peilis. Rentisime mõlemad ühesed süstad Selkie'st (www.selkie.ee) ning tänu varasele kellaajale saime valida just endale sobivad.

Uskumatul kombel mahutas pealtnäha pisike kajakk kogu mu kaasaveetud kraami. Minule sai SKUK NDK Explorer ning Hanna-Marile Pilgrim Expedition (www.seakayakinguk.com). Viimasesse mina näiteks ei mahtunud :)

Kuna aega oli laialt, soovitas Sixten meil harjutada. Minu eelnev aerutamiskogemus piirdus kanuuga ning Hanna-Maril oli see esimene kord üheses süstas. Vedasime oma täislastis kajakid vette ning saime Sixtenilt kiirkoolituse edasiliikumise osas. Sel kellaajal oli sadamas veel aerutajaid üpris vähe. Kohal olid mõned koolitajad ning osalejad. Kõik tundusid vägagi sõbralikud ning uudishimulikud uustulnukate suhtes.

Ilm tegi reedel trikke. Üsna peagi oli meie kohal tumesinine äikesepilv, tõusis tuul ja lõi välku. Sixten lohutas meid sellega, et teadaolevalt ei ole ükski aerutaja veel välguga pihta saanud. Suurema tuule eest aga läksime siiski maale tagasi. Kohe tuli peale ka paduvihm, mille eest varjunud aerutajaid sai pisike katusealune kohe täis. Vastav ilm püsis veel tükk aega. Ilma paranemist ootasime vahepeal autos. Vihmahood muudkui tulid ja läksid, kell sai juba neli ning sedaviisi tiksudes hakkasid vaikselt tulema mõtted soojast saunast, katusest pea kohal ning tuuline meri eriti ei kutsunud.

Lõpuks jäi vihm siiski järele ning pistsime nina autost välja. Kohe leiti meid üles ning teatati, et Pakri poole on lahkumas mõned kogenumad aerutajad, kellega koos oleks meil hea sõita. Parajasti oli tuulevaiksem moment ning üsna peagi olime vee peal ja ees umbes 9km aerutamist Suur-Pakri saare põhjaossa.

Vesi oli vaikne ja teekond sujus kenasti. Tuul puhus vastu ning millegipärast tahtis süst kogu aeg tuulde pöörata. Ilma oskusteta tüürimine oli üsna vaevaline ning vahepeal pidi ainult ühte poolt tõmbama. Seltskond oli tore ning viitsis meid järele oodata. Uuriti, kust tuleme, millega tegeleme ja peamine - kuidas sattusime sellisele üritusele?

Aeg läks päris kiiresti. Tegime vaheapeatuse Väike-Pakril, uurisime kaldal olevat matakaonni ning mõne ja vaatasime kaarti. Ülejäänud teekond kulges kahe saare vahelt, kus oli isegi tuulisem kui Kurkse väinas. Kahte saart ühendab muul ning sild, mis väljanägemise järgi uus. Tammis on auk, millest väiksemad paadid kenasti läbi mahuvad, kuid kus on võrdlemisi tugev vool, mis paate kividesse tahab tõmmata (tuleb hoida vasakule ning teiselt poolt tulles kohe hoovata). Randusime laagrikoha juures, kus juba ootasid mõned osalejad. Pärast meid tuli terve rida kajakke.

Suur-Pakri põhjarannik.

Sild kahe saare vahel.

Olime seega täiesti korralikult kohale jõudnud. Võis alata laagriplatsi rabamine ning elamise püstipanek. Saime sellega väga hästi hakkama - ilmateate hirmus katsime oma väikese telgi veel suuremaga nii, et meil oli eraldi magamistuba ja asjadehoidmise-ruum :)

Õhtul jõudsime veel natuke saarel ringi vaadata. Mind on eluaeg Pakrid köitnud - olen neid terve lapsepõlve jooksul rannast vaadanud, kuid saare peale veel sattunud ei olnud. Põnevust tekitab ka Pakrite ajalugu - Eesti kontekstis on tegu ju päris suurte saartega, kuid praegu on nad ikka veel sisuliselt inimtühjad. Militaarne ajalugu annab endast igal sammul teada - mürsukilde ja vanarauda on seal rohkem kui kive rannas. Suur-Pakri põhjarannal on vrakk, mille ümber hulgaliselt igas mõõdus lõhkekehasid. Vaatame neid eemalt. Peaksid nad ju kõik kahjutud olema, kuid käppa külge panna ei taha. Ka Pakritele aerutades sai aeg-ajalt pilk merepõhja heidetud - meri on Pakrite ja Kurkse vahel väga madal. Sugugi mite kõik vee alt paistvad objektid ei ole kivide moodi. Nii pea kui seda näed, hakkad oma aeru kohe hoolikamalt jälgima.

Peakorter.

Saabujad.

Laupäev, 14. juuli.

Ärkame vara hommikul. Päike paistab, kuigi öösel oli vist umbes 9 kraadi sooja. Eestimaa suvi võrdub sel aastal tõepoolest kehva suusailmaga. Tunnikese pärast lähme suure telgi juurde vaatama ürituse avamist. Regame end kolmele koolitusele ning suundume süstade juurde "riideid" (põlle ja päästevesti) selga ajama.

1. Süsta juhtimine (Jukka Linnonmaa)

Sissejuhatuseks igale kursusele teeme väikese tutvumisringi. Nimed muidugi kohe kõik selgeks ei saa. Minust saab kaheks tunniks Mona-Lisa sest nii on lihtsam. Õpime ilma tüürita süsta juhtima. Kuidas nina õigesse suunda saada, kuidas kergemini pöörata, tüürida ja mismoodi oma süsta pakkida, et tuul sind valesse kohta ära ei lükkaks (võid pakkida oma varustuse bow-heavy ehk rohkem ninasse või stern-heavy ehk rohkem sabasse). Veedame lahesopis mõnusa hommikupooliku, peamiselt ringiratast ümber meie koolitaja aerutades.

Pärastlõunal peaks meid ootama pöörete ja päästetehnika kursus. Juhtub aga nii, et meie arvates on vesi külm ja tuul tugev. 95%-l rahvast omab ja kasutab siin kuivülikondi mida meiesugustel suvitajatel muidugi ei ole. Jätame minemata ning harjutame natuke aega iseseisvalt. Tagantjärele mõeldes oleks muidu pidanud ka tollest osa võtma sest ümbermineku korral tuleb teda, mida teha. Tõestan selle vajalikkust ranna lähedal liiga julgel edging'ul madalasse vette keerates, pärast mida läks mul tükk aega siplemist et kõvasti kinni istuvast põllest vabaks rabeleda. Mulle ikka hirmsat moodi meeldib ujuvvahendeid kummuli keerata.

2. Riskihindamine ja tegutsemine õnnetuse korral (Jukka Linnonmaa)

Õhtuseks kursuseks valisin riskihindamise. Räägitakse asjadest, millega peab arvestama vee peale minnes. Jutt on mõeldud rohkem matkakorraldajatele ning juhendajatele, kuid eks üht-teist jääb kõrvade vahele ikka. Praktiline osa vee peal rollimängude näol jääb mul siiski tegemata :) Ilm endiselt "külm" ja värske ümberminek võtab natuke hoogu maha. Samas sai tehtud otsus sügisel nood eskimopöörded basseinis ikka selgeks õppida.

Lennukipommid...

...ja teised lõhkekehad. Peaksid olema kahjutud aga liiga lähedale me ei kipu.

Vrakk, mida on nõukogude lendurite poolt kasutatud laskeõppuste sihtmärgina.

Pühapäev, 15. juuli

Enne päris ärkamist äratab mind mitu korda vihmasabin, mida mitu päeva suure hirmuga oodatud. Päris tormi veel ei ole.

3. Edasiaerutamine ja aeru valik (Mikk Suursild) ehk "Kes ütles, et aerutamine pole seksikas?"

Jällegi midagi minusugusele algajale. Alustame rannas teooriaga - räägitakse põhjalikult aerudest ja aerutamisetehnikast. Kõik saavad kujuteldavas kajakis istuda ning oma suurepärast tehnikat demonntreerida. Kõik pannakse paika ja tehakse väga asjalikult selgeks. Siis, kui kõigil tuule käes seismisest juba kirjeldamatult külm on, minnakse vee peale oma värskeid teadmisi rakendama. Näidatakse ka mõningaid huvitavaid harjutusi, mida enda tehnika kontrollimiseks teha saab.

4. Navigatsioon ja ilmateade (Toomas Holmberg, Ivar Jüssi)

Jällegi väga praktiline koolitus. Antakse kätte ja räägitakse merekaartide lugemisest, kursi määramisest koos praktiliste ülesannetega, GPS kasutamine ja kust leida täpsemat ilmateadet. Olulisim reegel GPS ja üleüldse tehnika kohta - RTFM (Read The Fucking Manual). Keset ilmateate-koolitust juhtubki kauaoodatud sündmus ehk kohale jõuab suur äikesepilv, mis meile palju-palju vett kraesse kallab.

Ja hakkaski pidu läbi saama. Kraamisime oma varanduse uuesti kokku, toppisime süsta asju täis (loomulikult üritades värskete teadmistega pakkida nutikalt ja tuule suunda jälgides... mis lõppkokkuvõttes muutus siiski täiesti suvaliseks toppimiseks), vaatasime ürituse lõpetamist ja tänasime korraldajaid sooja ja sõbraliku vastuvtu eest.

Tagasisõiduks leidsime jällegi endale kogenumad aerutajad, kellega koos sõita. Nähtavus oli kahanenud kilomeetrile, pärast mida terendas vihmahall sein (täpselt nagu navi-kursusel mainitud olukord, kus sa ei näe ühtegi mõistlikku maamärki). Saime lähemalt tuttavaks veel kahe aerutajaga, kellega koos teekond Kurksele palju lõbusamalt kulges. Tagasi aerutasime umbes pooleteise tunniga ehk oluliselt kiiremini kui olime tulnud. Hommikune vastutuul oli õnneks pööranud, kuid samas tekitas meile ikka korraliku laine. Et tagasiaerutamine igav ei oleks :) Tuules ja laines aerutamise kursus sai sellega kuidagi iseeneslikult läbitud. Algul natuke hirmus, kuid hiljem nautisime laineid juba täiega. Kui Kurkse sadam paistma hakkas, oli juba päris kahju sest peagi tuli too kajakk sadamasse jätta ja koju minna.

Kurksesse jõudnud olime täiesti läbimärjad (vihm ja lained). Helistasin emale ning palusin sauna kütte panna ning mulle järele tulla. Järgnesid suvilassesõit, õhtusöök, saun ja ahjusoe sai. No ütle, mis elul on viga!

Kokkuvõttes siis äärmiselt vahva üritus, väga asjalikud kursused, sõbralik seltskond ja suurepärane nädalavahetus. Järgmine aasta oleme raudselt minejad kuigi aerud võtame kätte loodetavasti ka vahepeal.

Fotod: Seikle Vabaks matkad (www.seiklevabaks.ee), Mario Üle