Inspire

Sellepärast, et ma olen kevadet täis :)

Privately divided by a world so undecided

Those kind of hugs...

Stranger things have happened.

Ever wonder if it's all for you

VIII Võhandu maraton

Hoolimata sellest, et kevad ennast sel aastal pikalt ja laialt oodata lasi, jõudis täiesti märkamatult kätte see aprillikuu päev, kus leiadis aset VIII Võhandu maraton. Olime ka sel aastal minejad. Peamiselt sellepärast, et oleks võrdlusmoment eelmise aastaga.

Ka sel korral saabusime Võrru juba reede õhtul. Korraldajad olid sel aastal teinud vastavalt oludele väikesed muudatused. Nagu eelmiselgi aastal, otsustati jääolude tõttu ära jätta viiekilomeetrine ring Tamula järvel. Start oli seega Roosisaare silla all ning toimus kolmes jaos - kõige varem said veele raftid ning muud paadid, tund aega hiljem kanuud ning viimasena, kell 9.00 süstad. Meil täitsa sobis - sai hommikul kauem magada.

See paat on nii kerge!!?!!

(ma ei saa sellest üle :)

Fine tuning ehk teip, teip ja veel teipi.

Ema oli taaskord vapra saateauto juhi rollis. Ilma temata poleks meie üritusest miskit välja tulnud. Me ei saanud talle isegi lubada, et me külma vette ei kuku.

Panime oma paadi reede õhtul järve kaldale maha, tegime veel viimased täiendused ning suundusime edasi ööbimispaika Vastseliinas.

Öö oli suhteliselt magamata. Hommikul jõudsime täitsa aegsasti kohale ning vastupidiselt eelmisele aastale stardialas suurt tunglemist ei olnud. Ilm oli külm ja pilves ning ruuporist teatati veetemperatuuriks +2C. See on tegelikult päris külm. Stardiks paluti veerand tundi varem paadid vette lasta ning silla alla koguneda. Kanuusid oli nimekirjas üles antud 175 seega parasjagu. Siin samuti väga suurt trügimist ei olnud.

Roosisaare - Paidra (26km)

Maratoni esimene kolmandik on võrdlemisi aeglase vooluga. Saime rahulikult soojaks (see tähendab, et mina sain rahulikult soojaks, Jüri hakkas talle omaselt esimesest kilomeetrist alates võistlema). Kella jälgides liikusime eelmise aasta tempoga võrreldes umbes 5min 5 kilomeetri kohta kiiremini. Kuna start anti tund aega hiljem, oli suur soov sõita natuke tempokamalt, et jõuda finišisse enne kui päike loojub (eelmisel aastal jõudsime väga täpselt). Vett oli Võhandul seekord aga oluliselt rohkem ning tänu sellele ka vool kiirem. 26km ilma pausita on aga piisavalt pikk, et istumine ebameeldivaks muutuks, kõht tühjaks läheks ning kerge tüdimus nõmedalt külma ilma pärast tekkida jõuaks. Paidral oli esimene ületõstmine, kuid pikka peatust lubada ei saanud - seistes hakkas kohe külm ning selleks, et uuesti sooja saada ning kätesse vereringe tagasi saada, kulus umbes veerand tundi.

Paidra

Paidra - Leevi (10km)

Järgnes kiire lõik veelgi kiirema vooluga. Jõesängis oli ikka palju rohkem vett, tänu millele kanuu tüürimine päris keeruliseks osutus. Selle lühikese lõige peal nägime ohtralt ümberläinud paate ja mitte eriti rõõmsaid aerutajaid. Ilm ei läinud sugugi paremaks ning minul hakkas igasugune entusiasm kiiresti kaduma. Ma arvan, et kui oleksime ümber läinud, siis oleks see võinud halvasti lõppeda, sest vesi oli tõeliselt külm. Korra pidime ka kaldale hüppama, sest kõrge veetaseme tõttu oli üks raft meie ees ühe madala silla alla kinni jäänud. Saime üsna viimasel minutil kaldale tõmmatud - jällegi vedamine, sest külgepidi kokkuminek meie paadiga on päris halb mõte.

Leevi-Reo (15km)

Leevil tuli jällegi paati paisust üle tassida. Selleks hetkeks oli minul väga külm, sooja enam aerutamisega ei saanud ning kui keegi oleks välja pakkunud idee koju minna, oleksin rõõmuga nõus olnud. Ei saanud ma seekord aru, mida ma sellises kohas teen ja mis mul viga on, et vabatahtlikult sellise vee peale ronin :) Aga tegelikult hakkas üritus viimaks ometi paremuse poole keerama. Kõik veskitammid, mis eelmisel aastal kujutasid potentsiaalset ümberminekut, olid kõrge veega pea märkamatud. Kahel viimasel, Viiral ning Süvahavval oli seisulaine nii suur, et mina kui eesistuja sain kahel korral ämbritäie külma vett sülle. Egas midagi, kui jälle kaldale  ja paat kummuli. Õnneks olin paati kaasa võtnud kuivad riided, sest läbimärja alumise otsaga oleks edasine minek natuke nukker olnud. Järgmisse kontrollpunkti palusin emal (kes oli meie vapper saateauto juht) tuua kuivad sokid ja papud.

Reo-Leevaku (21km)

Edasine Võhandu on suhteliselt aeglase vooluga. Puhkus sai läbi, nüüd oli tarvis jälle vaeva näha. Tegelikkus aga kujunes natukene toredamaks. Päike tuli välja, paljukardetud tugev tuul puhus ainult mõnes kohas ning üleujutuse tõttu sai käänulise jõe peal nii palju lõigata, et kokkuvõttes sõitsime ilmselt mõne kilomeetri lühema distantsi. Ja eile olin ma selle üle siiralt rõõmus, et ei pidanud kõiki neid kurve hambad ristis läbi aerutama. Paar korda istusime küll põhja peal kinni, kuid liikuma saime ikka ja midagi "põnevat" ei juhtunud. Hakkas tekkima selline sooja kevadise pärastlõuna tunne, kus aeglane tiksumine on täiesti omal kohal ja sai nautida suhtlemist ja muljetamist teiste paatkondadega. Oli rõõmus tõdeda, et päris mitu nägu on juba tuttavad ning samas tempos sõitjatega ikka mõne aja tagant paar sõna vahetada saab. Rahvas Võhandul on vist alati heatujuline :) Kõigil on ju raske.

Leevaku-Räpina (15km)

Lõpp hakkas paistma. Kulgesime endiselt rahulikult, minul polnud tekkinud mingit soovi ennast väheke kiirema tempoga vaevata ja ma ei lasnud ennast provotseerida selja tagant tulevatest kommentaaridest liiga nõrga tõmbamise kohta :) Lõikasime endiselt kurve kuna tegelikku voolusängi asukohast oli suhteliselt võimatu aru saada. Vett oli lausa nii palju, et soovijad oleksid saanud aerutada ka kuusemetsa all. Tuule vastu tuli paaril korral võidelda, kuid õhtu saabudes hakkas asi vaibuma.

Räpina-Võõpsu (9km)

Räpinas püüdis meid tervitustelgis kinni keegi mikrofoniga tegelane ja küsis kuidas meil läheb. Paati visati kaks Red Bulli, millest enda oma andsin emale, kellel päevapikkuse autosõidu järel oli seda ilmselgelt rohkem tarvis kui minul. Räpinast Võõpsu oli vool jällegi tugevam, kuid kahjuks polnud meil kedagi taga ajada. Liiklus jõel oli ära hajunud ning ilma silmsideta on raske end motiveerida. Meist möödus üks kahene süst, kes arvasid, et me oleme ikka uskumatult tublid, et jaksame ja viitsime. Kommentaariks siinkohal, et tegelikult ei ole üldse tore vaadata kõiki neid kiiremaid paate, kes peale vaadates ei näe üldse vaeva. vaid liuglevad muretult mööda samal ajal kui sina iga tõmbe ajal mõtled - milleks seda kõike vaja on? Aga enesest mõista on tore, kui keegi sind kiidab ja jõudu soovisid paari erandiga kõik möödujad. Enne lõppu saime mööda veel kahest suurest raftist ning päris lõpus saime ikkagi hakkama ka korraliku lõpuspurdiga. Tagant hakkas paistma paar kanuud, keda lihtsalt ei tohtinud mööda lasta.

Väga tore oli lõpuks jõuda finišisse. Pean tunnistama, et sel aastal jäi minul natuke puudu vaimustusest, mis oleks mind kindlasti kiiremini liigatama pannud. Ja kanuuga maratoni läbimisest on vist mõneks ajaks isu täis :) Aga siiski, parandasime eelmise aasta aega tunnivõrra. Aeg 12h 20min, üldarvestuses 240. ning C2MIX klassis 11/20 koht. Pole üldse paha. Väga tore näha, kui palju inimesi on vapralt tulnud kevadist külma vett trotsima ja ennast proovile panema. Müts maha kõigi osalejate ees ja suur aitäh kõikidele vahvatele kaasaelajatele ja kaasasõitjatele. Ilma teieta pole asi midagi väärt.

Ja muidugi eriliselt suured tänud emale, kes terve päeva roolis vastu pidas ja meie lollustega rinda pistis, Siretile, kes toitumise koha pealt väga head nõu andis (Nutrilligent) ning Raivole, kes taaskord väga lahkelt mulle aeru laenas.