Otto

Ehk meie pere uus koduloom.

 

(millegipärast on meie peres autodel nimed...)

Uus ja vana. 

Rattaga Tallinn - Ugla

Kuna praksivälise suveaja veedan ma enamalt jaolt suvilas, otsustasin ka sel aastal oma ratta siiski Tartust suvilasse toimetada. Kuna aga autoga on seda transportida üsna mage (pealegi on too eelmisest oktoobrist saadik porine ja ma kahtlustan et osa sellest Vooremaa liivast on sinna külge juba tsementeerunud....) otsustasin seda teha kondimootori jõul. Eelmine suvi sõitsin pool maad rongiga, seekord tegin endale päevase teekonna mööda rannikut. Et ikka põnev oleks :)

Alustasin hommikul kell kuus, et vältida liiklust ning lootsin, et äkki on hommikul tuulevaiksem. Muidugi ei olnud ning terve tee puhus sisuliselt päris korralik vastutuul (olenemata sõidusuunast). Tallinnast kuni Murasteni on olemas väga hea rattatee - natuke igav sõita võib-olla aga vähemalt ei pea muretsema 20cm kauguselt mööda sõitvate autode pärast.

Esimese peatuse tegin Keila-Joal. 

Seejärel sõitsin Kloogale ning otsisin metsa seest üles mõned mälestusmärgid. Tahtsin selle koha ära näha.

Edasi võtsin suuna Pakri poolsaare poole. Hästi põnev koht ja jalgrattaga kullerdamiseks igati sobiv (kui just palju asju kaasas ei ole). Teed on kehvemapoolsed kruusateed ning natuke vähemkehvad pinnaseteed, mis kulgevad mere ääres. 

Vahepeal tekkis mõte minna otsima Pakri poolsaare keskel asuvat kunagist tuumaallveelaevade õppekeskust (õigemini siis selle varemeid) aga kuna sinna ilmselt niisama sisse ei pääse, siis otsustasin mereäärse tee kasuks. Mõlemat ei saanud, sest tee oleks väheke pikaks veninud. 

 Pausikoht. Pakri neem. Tore oli muidugi see, et Paldiski poolt tulles ja majaka juurde jõudes on iga kümne sammu tagant suur kollane tahvel, mis kuulutab sõiduteelt vasakule astumise eluohtlikuks, kuna pankrannik variseb aeg-ajalt. Teiselt poolt asjale lähenedes ma ühtegi silti ei näinud :) No ega ma seal serva peal just ei trampinud, kuid ehk poleks ma siiski nii lähedal istunud. Seal oli hästi tore kuulata kuidas lained vastu panga alumist serva löövad. 

Edasi sõitsin läbi Paldiski. Äärmiselt huvitav koht. See, kui sa oled jalgratas ja sõidad peateel ei anna sulle veel eesõigust :) Kui seda arvestada, siis on kõik hästi. 

Harju-Madise kirik. 

Edasi läks suhteliselt väga vastutuult. Ei olnud tore, ütlen ausalt. Mingi hetk, kui ma juba natuke väsinud olin, liikusin vist suisa jalakäija-kiirusel. Ristil tegin viimase lühikese peatuse, kui helistas ema ja ütles, et nad on poolel teel maale. Nad ostsid täna uue auto. Ta arvas, et nad jõuavad mulle varsti järgi (mul oli 12km minna, neil 43 ja nad olid alles poes) aga järgi jõudsid nad alles peaaegu suvila juures. Kogu see 12km oli mul loomalikult hästi kiire ja nüüd ei lugenud enam mingi vastutuul :) Väga kaif oli niimoodi sõita. 

Kanuumatk Salatsil

14. - 17. juuni käisin kanuumatkal Lätis, Salatsi jõel. Käisime sama seltskonnaga kui maikuus Kasaril. Seekord võtsime ette Põhja-Lätis Asti järvest algava ning Liivi lahte suubuva jõe.

14.06
Teisipäeva hommik algas kell 5.30 äratusega. Eelmisel õhtul olin tulnud Tartust. Pakkisime asjad (seekord eriti veekindlalt...) ja tõstsime uue põhja saanud kanuu autole. Hommikul saatis ema meid Jüriga teele. Sõitsime läbi Pärnu KIlingi-Nõmmele, kuhu jätsime autod. Sealt tõsteti kaks paati koos asjadega matkakorraldajate bussile ning sõidutati Mazsalacasse, mis oli matka alguspunkt. See asub ~10 km jõe lähtest allavoolu. Olime arvestanud päevateekonnaks umbes 21 km ehk kokku neljapäevase matkaga. Vahemärkusena siiski mainin, et tegemist polnud just väga sportliku üritusega - kõik mu kolm matkakaaslast on kirglikud kalastajad, jõgi üsna kiire vooluga, seega aerutamist nelja päeva jooksul sisuliselt ei toimunud. Aga see polnud ka eesmärk :)

Esimesel päeval, Salatsi ülemjooksul , nägime ära selle jõe peamised vaatamisväärsused - Devoni liivakivi paljandid. Kui meil on Suur ja Väike Taevaskoja, siis Salatsi ülemjooks on sisuliselt kogu aeg üks Taevaskoda... Paljandid on kõrged ning väga ilusad. Peaks mainima, et hiljuti läbitud maateaduste praks muutis asja minu jaoks oluliselt huvitavamaks, kuna üht-teist sai ikka meelde tuletatud ning sellel jõel kulgedes saab kive vahtides lõpmatult aega parajaks teha (samal ajal kui teised haugilandiga koha püüavad). Ehk siis päris tore oli teha tarka nägu, rääkida settimisest, Devoni kaladest, põimjaskihilisusest ja sellest, miks jõe kaldad muutuvad veetaseme langedes lihkeohtlikuks (muidugi mitte klindil, aga geomorf tuli küll kohe meelde).

Kohalik.

Puuskulptuurid Kuradikantslis.

Koopasuu. Tegemist oli suhteliselt väikese koopasuuga - kõrgust vähem kui pool meetrit. Sealtkaudu läbi ronides pidi jõudma kahte suurde saali. Paraku tuli koopasuust arvestataval hulgal külma allikavett ning pime pisike koopasuu ei kutsunud just ronima. See jääb siis järgmiseks korraks. 

Esimene päev möödus täitsa rahulikult, vahepeal aerutades, kala püüdes ja seda mitte kätte saades. Vesi on selles jões muuseas erakordselt soe. Ma julgen pakkuda, et kuskil 23 kraadi võis seal kindlasti olla. Õhtul, kui jäime laagrisse, oli minu jaoks pärast maja ehitamist (telgi püstitamist) esimene asi ujumas ära käia. 

Meie laagriplatsi püsielanik. Terve matka jooksul nägime jõe kohal hulgaliselt haigruid ning parte, klindi juures ka kaldapääsukesi. 

15.06

Teise päeva hommik algas üsna vara. Täpsemalt siis poole seitsme paiku. Ma ei saa aru, kes peaks tahtma hommikul nii vara ärgata, kui lühikeseks päevateekonnaks on aega küll ja veel.... Siiski ei tahtnud ma süüdimatult teistest kolm tundi kauem põõnata, ajasin ennast koti seest välja ja asusin asju kokku panema. Öösel oli sadanud, muuhulgas ka meie telgi esiku katusele, kuhu oli formeerunud silmade pesemiseks sobiv veeloik. Mulle ei hõiganud sellest keegi nii et kui hakkasin telgist välja pugema, sain selle kõike omale krae vahele... :) Jõele saime peale kaheksat. Hommik oli pilves ning jahe ja pärast saime veel vihma ka. Olin ennast riidesse pannud küllaltki suviselt ning arvestusega, et läheme kindlasti vähemalt korra ümber. Vihma käes ei olnud just väga mõnus olla, kuid selle vastu aitas aerutamine. Vahepeal isegi vastutuult, kuigi "Kasarit" me seekord minu suureks kurvastuseks ei saanudki. 

Lõunaks jäi kole ilm järgi. Kala ei olnud endiselt. Polnud vahet, millise landiga ei saanud.

Teekonna pikkuse mõttes oli teine päev kõige pikem. Meie päevateekonna lõpupoole mahtus läbisõit Staicelest. Ehk siis valida oli laagrisse jääda enne või pärast Staicelet. Otsustasime siiski hilisema kasuks. Staiceles asub endine paberivabrik, mis on ehitanud jõele paisu. Mõned aastad tagasi sai sellest veel tühja kanuuga alla sõita, kuid nüüd avaneb selline pilt:

Nagu põõsa tagant natuke näha, on paisu ette kuhjunud päris palju puid. Mootorsaag jäi koju - muidu oleks alla sõitnud.

Aga siis tõstsime paadi tühjaks, tassisime üle tänava ja panime teisel pool uuesti vette. 

Edasine kulges laagripaiga otsinguil. Jõudsime õhtuks Kekarisse, kus oli päris suur laagriplats. Kuna mina olin päris läbi külmunud jaheda ilma tõttu, siis tegin piisavalt õnnetut nägu ja me jäime sinna laagrisse. Muidu oleks sobinud ka suvaline võsa aga jõe ääres ei olnud ühtegi sellist. Kaldad on päris kõrged ja kui mõlemal pool tihe mets, siis on telki sinna keskele keeruline mahutada. Õnneks keegi teine tuulisel ja jahedal kolmapäeva õhtul laagriplatsile ei pretendeerinud, nii et saime rahuga privaatsust nautida. Plats oli lage ja õnneks piisavalt tuuline, et eemale peletada sääsed ja kihulased. 

16.06

Taaskord ärkasime poole seitsme ajal. Ilma põhjuseta. Aga magada ka nagu väga ei tahtnud. Üritasime siiski jõele minekuga viivitada kuna olime niigi graafikust ees ning passisime kauem kohvitasside taga. Asjad lõpuks koos, lasime paadid vette. Otsemaid kukkus meie paadist vette tüüris olev istumisalus. Jüri hüppas paati ja aerutas sellele järgi. Sai kätte küll, täpselt enne kärestikku. Laadisime oma kanuu jälle täis, tõmbasime koormarihmadega asjad kinni (me olime ikka põhjalikult valmis ümberminekuks c: ) ja võtsime selle kärestiku siis hommiku alustuseks ette. Ei läinud ümber. Tegelikult on Salatsil kärestikke üksjagu, kuid tegemist ei ole niiöelda iga majapidamise isikliku veskipaisuga, vaid looduslike kärestikega, mida on oluliselt lihtsam sõita. Meie õnneks oli vett nii palju, et suuremat muret ei olnudki. Samas muidugi ega need vee all olevad kivid ju välja ei paista ja kui sa selle ühe kivi sealt põhjast suure hooga üles leiad, siis võib ümber minna küll. 

Pärast kärestikku võttis Jüri kohe spinningu kätte ja hakkas loopima. Mõne aja pärast tõmbas ta välja koha, kes absoluutselt ei andnud märku, et on landi otsa kinni jäänud. Siiski, lõuna oli olemas. Natuke hiljem lisandus sellele teise paatkonna püütud haug. Lõuna sai peetud ühel enam-vähem suvalisel platsil, mis oli ikkagi võrreldes Eesti telgiplatsidega väga viisakas. Kallas ainult oli mudane ning maa peale ronimisel libisesin vette :) Ehk "Veematkade reegel on see, et Ingrid peab olema märg!"

Ka kolmas päev kulges kahtlaselt kiiresti, vaatamata väga aeglasele kulgemisele ja kilomeetripostide lugemisele. Lätis on suurtel jõgedel kilomeetripostid - et sa ikka teaksid, kus oled (postidel on lugemine alates jõe lähtest, kaartidel ja teadetetahvlitel alates suudmest... aga väike matemaatika ja... ikka ei saa midagi aru :D ). Laagriplatsid on laudade, pinkide, prügikastidega ja need on niidetud. Lätis on muidugi ka veematkade traditsioon oluliselt pikem kui meil aga ütleme nii, et meie RMK laagriplatsidel on olukord tihtipeale kurvem. 

Plaanitud ööbimispaika jõudsime lootusetult vara ehk umbes kell neli. Otsustasime edasi sõita - järgmise laagriplatsini jäe ületada Mernieki vesiveski pais ning kärestik, mis asus otse Sarkana klindi all - väga kiire vool ning päris järsud kurvid. Õnneks vett oli jällegi piisavalt ja maandusime oma laagriplatsis täiesti kuivalt. 

17.06

Viimane hommik ei olnud ärkamise poole pealt mingi erand - pool seitse maast lahti ja magamiskotte kokku toppima. Hommikupoolik jõel oli täiesti väga külm ning neljandat päeva paadis pingil istuda erakordselt valus. Siiski - viimasele päevale jäi 18km pikkune teekond mereni, kuhu mahtusid ka jõe suurima langu ning kiirema vooluga lõigud. Seetõttu kulges ka viimane päev väga kiiresti. Kärestikud olid pikad, osad suhteliselt madalad, kuid kõigist saime kuivalt läbi. Viimasel päeval poleks muidugi enam vahet olnud... Ühe korra põrutasime kivi otsa ja kaotasime tasakaalu, kuid paati vett ei sattunud ja keerasime ennast jälle otseks. Teine kord leidsime jälle mõned kivid kärestiku põhjast üles, kuid ei midagi hullu. Ma pean tunnistama, et mulle sellised lõigud ikka vist väga ei meeldi - tühja kerge paadiga ei oleks mingit muret aga kuni on olemas võimalus et näiteks kaamerakott pärast ümberminekut kenasti allavoolu purjetab, ei jää ma päris rahulikuks ;D Tahaksin seda jõge sõita kunagi ilma matkaasjade laadungita sest tegelikult on need looduslikud kärestikud päris vahvad (mitte nagu Kasari lõputud veskipaisud).

Kiire voolu ja pikkade kärestike tõttu läks aeg eriti ruttu. Kui oligi rahulikum lõik, pidi sooja saamiseks aerutama. Tegime siiski ka pika lõuna, kuid sellest hoolimata hakkasime kella kolme ajal vaikselt jõudma Salacgrivasse, kuhu me tegelikult enne kella viite-kuute jõudma ei pidanud. Muidu polekski ju midagi, kuid keegi peab tulema autoga, võtma peale meie autojuhid, sõidutama nad Kilingi-Nõmmele, kust nemad omakorda tagasi tulevad, et võtta peale paadid ja varustus. Tagasisõiduks meil bussi võtta polnud. Õnneks saadi vajalik inimene siiski telefoni teel kätte. Maabusime Salacgriva sadamas, tõstsime paadid tühjaks ja tõmbasime kaldale. Ja juba oligi meie autojuht kohal. Samal ajal kui mehed käisid autosid toomas, tegime meie aega parajaks kohaliku baari katusealuse all. Baar muidugi lahti ei olnud, aga vähemalt saime alanud paduvihma eest varju. Jõe ääres olevad paadid ja muu kraam paistsid kenasti ära - ja ega see kola ju kellelgi huvi ei pakkunud :) Kahe tunni pärast veeresid kohale kaks autot.

Järgnes asjade kokkukorjamine ning paatide katusele tõstmine, seejärel lõpuks kojusõit. Oli olnud päris pikk päev. Vihma kallas terve tee - küll oli hea vaadata seda autoaknast, ilma et oleksime pidanud vihmaga paadis ligunema. Kojusõit venis päris pikaks (paduvihm, libe, paat katusel ja kiiruskaamerad). Maal ootas meid kuumaks köetud saun ja soe tuba :) 

Selleks korraks siis jälle üks matk seljataga. Äärmiselt ilus jõgi - julgen tõesti soovitada. Ilmaga vedas samuti. Samas oleks võinud selle jõe vabalt läbi sõita ka kolme päevaga, kuid seekord oli tegu rohkem puhkusega :)

Maateaduste välipraks

Ehk siis ülimalt äge avapauk suvele :)

Fotograafid: Kunter Tätte, Erki Ani, Maanus Kullamaa

(1. päev)

Kas kõik on kohal? Külm ja vihmane hommik.

 Ilumetsa meteoriidikraater. Esimene peatuspaik. Endiselt külm.

 Nooreminstruktor!

Mehed puurivad, naised kirjutavad

Raba sisu....

...mis saadi kätte niimoodi! 

Mis see asimuut oligi nüüd?

Telgiküla paistab. Lehmakari ei paista.

Vaatetorn.

(2. päev)

Kaldapääsukeste pesad.

Kauksi.

(3. päev)

Sillamäe.

Kukruse pseudovulkaani otsas laulmine dirigent Auli juhendamisel. 

Bituumenijõgi.

(4. päev)

Lase geoloogid paekarjääri lahti ja neil on terveks päevaks oma mängumaal tegemist... :)

Kunda savikarjäär.

Meie väga uhke mudavulkaan!

 Purekkari neem.

Õlleorienteerumine.

(5. päev)

Jugala jäga pealtvaates...

...ja altvaates

Kostivere karstiala seenkalju.

Ja läbi ta oligi!