Pärnu!

See suvi jätkab seiklusterohkelt. Pikisilmi ja kevadest saati oodatud sõudelaager Pärnus jõudis lõpuks kätte.

Laagri ajal elasime sõudeklubi Pärnu "hoovi peal". Ööbisime neljastes kämpingutes, kasutasime klubi saunamaja, treeningsaale ja paadisildu. Paadid ja aerud võtsime siiski ise kaasa. Alustasime 29. juuli õhtul Tartus ellingus paatide pakkimisega. Kaasa tulid neli ühepaati, kaks paariskahest, neljane ja üksikaeru kahene. 

Ärasõiduhommik. 

Esmaspäeva hommikul ärkasin aegsasti. Laagri juhatasid sisse Pärnu lahtised meistrivõistlused ning kuna esimene võistluspäev algas alles kell neli õhtul, polnud meil Pärnusse minekuga just eriline kiire. Täpselt kokkulepitud kellaajal keeras Salme tänavasse Helina auto, olles juba peale korjanud Maarja ning Birgitti. Rõõmus tervitus kõlas "Sul on nii vähe asju!" Tegelikult oli mul neid täpselt parasjagu. Minu põhimõte on alati kaasa võtta minimaalsest minimaalne. Enamasti see õigustab ennast. Kuigi kaks nädalat trennilaagrit tähendab, et kaasa tuleb võtta kõik kapisleiduvad T-särgid. Lisaks veel palju köögikraami, sest meie "köögiks" saab poiste kämpa uksetagune ja kämpas on kohapeal ainult külmik ja pliit. 

Selline on vaade hommikukohvi kõrvale.

Saunamajake.

Kämpad väljast...

...ja seest.

Pärnussesõit kulges kiiresti. Kohale jõudsime enne TÜSK'i bussi ja paadikäru. Eelis kämpa valikul! Paigutasime ennast võimalikult köögi lähedale (otse loomulikult). Kui ka paadikäru kohale jõudis, tõstsime oma inventari jõe äärde, "ellingule". Panime kokku ja sidusime kinni või jätsime võistlust ootama. 

"Elling"

Kell 16 oli minu start. Esimest korda ühesel võistelda ja esimest korda Pärnu jõel. Blott on harjumatult kõrge, liiklus tihe, reeglid teised ja jõel on lained (tegelikult muidugi polnud aga olles harjunud sileda Emajõega tundus küll nii). Startisõudmine läks üsna suure värina saatel - üritasin jälgida poide paiknemist ja seda kuhu teised võistlejad suunduvad. Lõpuks saab aeg nii kaugele, et ukerdasin oma rajale. Start lahtine, kuid joondumisega sain täitsa kenasti hakkama. Start ise nii puhas ei olnud kui oleks võinud, kuid ümber ma ei läinud ja aerud sain isegi veest kätte. 2000m kulges harjumatutes oludes üsna nurgeliselt ja kohmakalt. Tamor tegi kaatrist pilte. Hiljem neid vaadates oli näha üks stiilinäide teise järel ehk "kuidas mitte sõuda". Paaril korral anti märku, et pean kurssi parandama. Olin siiski nii aeglane, et kaater käis vahepeal teisi võistlejaid pildistamas ja jättis mu ise manööverdama :) Ja 2000m on ikka pikk maa. Ajaks sain 9:37.4.

Kus see finiš nüüd ometi on?

Teisel võistluspäeval ma ei osalenud ning tegin selle asemel kergema trenni. Läksime koos Pilleriniga ühestega Pärnu jõge avastama ja leidsime isegi siledat vett. Ometi oli minul raske ja väsimus eelmisest päevast andis selgelt tunda. 

Laagrissetulekul lubati kõigile, et selle kahe nädala jooksul saame korduvalt oma kokaoskusi proovida.  Esimesel päris laagripäeval sain kohe kaks korda süüa teha. Hommikuputru jäi puudu ja lõunasööki üle. Lisaks sellele lasen lõuna tegemise käigus kämpa korgid kolm korda läbi ning õpin tundma kohalikku pliiti. Tol päeval oli veel ka kaks trenni ning õhtul alustasime mängudega. Võite ette kujutada, kui magus uni selle kõige peale tuli :)

Neljapäev oli tähtis päev. Nimelt oli meil otsustamata paarisneljase viimane liige Eesti meistrivõistlusteks ja valida oli minu ja Pillerini vahel. Selleks, et välja selgitada parim kandidaat, korraldas Elar meile kahele katsevõistluse - 2000m ühestel. Eelneva kolme päeva väsimus andis aga jällegi jõhkralt tunda ning kaotust Pillerinile kogunes 45 sekundi jagu. Lisaks sellele olid mul ikka veel mingid tehnikajamad. Aga mul oli lõpuks täitsa hea meel. Neljane on kiire paat ja nähes neid hiljem eestikate võistlustules oli üsna selge, et tolles paadis oleks ma ennast lihtsalt ära tapnud. Ühtlasi tähendas minu kaotus seda, et edaspidi saan keskenduda ühesele ja kaheksasele mistõttu ülejäänud laager oli sisuliselt puhas rõõm.

Päev aga sellega läbi ei saanud. Järjekordne mäng, kõige põnevam asi laagris üldse: paaditrikid. Elar lubab, et saame kõik ujuma. SK Pärnu ellingust oli välja toodud õppepaat - plastikust ühene. Kui tavalised akadeemilised paadid on väga õrnad ning astuda tohib vaid selleks ettenähtud kohale, siis see on tugevam ja kannatab rohkem. Pink on samuti puudu. Polevat vaja :) 

Esimesena läks veele Mattias, kelle trikisooritused esimesel katsel teevad kõigile silmad ette. Tundub üsna võimatu värk. Viimase ülesande juures kukkus ta siiski vette. Läksid järgmised. Mingil hetkel jõudis kätte minu kord. Hoovan blotist natuke eemale ja jään ootama. 

"Tõuse püsti!"

"Seisa ja lase aerudest lahti!" 

"Keera kohapeal ringi!" 

Nüüd ma käin kindlalt sisse. Kiiresti-kiiresti ringi pöörata… jään püsti ja ise ka ei usu. 

"Võta üks aer tullist välja ja sõua ainult teise aeruga!" 

See on lihtne. Kühveldan hoogsalt.

"Vaheta aerud ära"

Selle viimase juures libisesin ka mina vette. Keegi ei saanud nipile pihta, enne kui Elar ise paati ronis ja ette näitas. Siis tõusis ta veel nagu muuseas püsti ja tegi veel minegid asju ning lõpuks kukkus vette ka temagi. 

Avastan, et jalad ulatuvad põhja. Väga naljakas. 

Sõudjapäevitus. Kes siis sellist kombet endale ei tahaks? :)

Ja veel teistki korda saan ujuma...

Õhtul lasime mina ja Maarja ennast veel ära röövida nind Sandri poolt merele viia. Väga vahva tiir Pärnu lahel, kuu ühel pool, päike teisel pool.

Reede õhtul põgenesin paariks päevaks laagrist, et sõita Vilsandi saarele, Kai ja Kunteri pulma. Kohalejõudmine oli päris suur seiklus ja võttis üksjagu aega, kuid kohale jõudis ootas ees väga soe vastuvõtt Tättete kodutalus. Pulm oli ilus ja meeldejääv, pidu vägev ja meeleolu ülev. Lisaks lihtsalt peab mainima, et toitlustajateks tellitud Põhjaka mõisa kokad tegid täiesti suurepärase töö ja ma oleks võinud kokatelki piirama jäädagi. Pühapäeva õhtuks jõudsin tagasi Pärnusse, kus vahepeal olid toimunud järjekordsed võistlused - Kalevi päevad. Õhtuks oli siiski asi läbi ning mina sain mõnusa trenni teha. 

Ülejäänud laagriaeg möödus juba harjumuspärast rada pidi. Saime Pärnu jõge näha ja tunda igast küljest. Ka päris tormist ilma tuli ette. Endale omaselt olin neljapäeva hommikul 15 minutit enne trenniaega blotis ja valmis. Veele saades polnud asi üldse hull, kuid Papiniidu sillast ülesvoolu oli juba merelaine ja tuul puhus vihma horisontaalselt. Mingil hetkel sain aru, et allatuult on ju täitsa tore, ka suure lainega, aga tagasi on ka vaja saada! Ümber käia antud oludes oleks olnud ilgelt nõme - tuul, laine, vool, mitte ühtegi inimest. See mõte hoidis minu eest tasakaalu, kui ringi keerasin ja tibusammul tagasi hakkasin minema. Ma pole elu sees paadiga nii aeglaselt liikunud :D Lainetel olid jänesed peal ja minul luba liiklusreegleid eirata. Jõudsin siiski kuivalt tagasi blotti. Jälle kogemuse võrra rikkam. 

Teisel nädalal proovisime ka kaheksapaati. Kuna kaheksa on juba nii suur paat, et seda Tartust käru peale ei pane, laenasime paadi SK Pärnult. Keegi ütles selle kohta "küna" kuid Elari sõnul tuldi selle paadiga kunagi liidu meistriteks. Panime ta siis kokku ja seadistasime ära (seda üritas takistada metsik paduvihma- ja rahehoog). Esimesed paar trenni aga ei tulnud üldse välja. Kokkusõit oli kohe nii halb, et meie peale polevat mõtet kaatribensiini raisata. Siiski -  ei tohi lasta end heidutada, vaid tuleb lihtsalt järgmisel korral endast absoluutne parim anda. Ja enne võistlusi saime paaril korral ka siledal veel harjutada ning olukord paranes tunduvalt. Võistluseelsel õhtul õnnestus minul korraks ka üksikaeru kahesesse istuda, kus ma oma tehnikavigadest põhjaliku ülevaate sain. 

Eesti meistrivõistluste I päeva stardis olime kaheksasega kell 17.45. Tempo pannakse stardist alates peale ja roolinaine karjub meid motiveerides peaaegu oma hääle ära. Sõit on tegelikult ikka halastamatu ning mul on taaskord hea meel, et see on mu ainus mitmepaadivõistlus siin. Oma tehnikaga ma rahule päris ei jäänud aga kokkuvõttes olime tublid. Isegi kommentaator olla öelnud, et hea aerutöö. Midaa? :D

"Küna"

Vot sedasi käib õige motiveerimine! 

8+

Pühapäeva hommikul oli minu viimane start selles laagris. Ühtlasi ka võistlus, mida ma väga ootasin.  Väga suur tahtmine teha korralik sõit ühesel ja parandada oma aega. Starti sõudes võtsin väga rahulikult ja aeglaselt. Tunne oli enam-vähem. Vesi on Pärnu kohta väga sile, seega ideaalsed tingimused. Seekord on start kinnine ehk siis paate hoitakse kinni. Mina olin jällegi servas. Voolu tõttu jäin aga natuke viltu ja ei jõudnud kuidagi ennast otseks keerata. Mõtlesin, et olgu, tõmban siis kohe alguses parema aeruga rohkem. Start tuli välja paremini kui eelnevatel kordadel, kuigi oleks võinud kiirem olla. Selles sõidus suutsin vähemalt oma liikumise suunda paremini jälgida :) 

Esimene 1000m tuli päris raskelt. Arvasin, et tuleb aeglane sõit, kuid pärast poolt maad suutsin end kokku võtta, tehnikale keskenduda ning mitte alla anda. Viimase 250 üritasin veel kiirendadagi. Ja siis üle finišijoone! Hingeldan poole minuti jagu. Tean, et pean kiiresti kaldale saama, sest paarisneljane ootab minu aere. Siis kuulen kommentaatorilt, et sain ajaks… 9:30.2! Tagasi jõudes ma juba naeran. Ma nii väga tahtsin teha hea sõidu ja ma saingi oma parimast ajast jagu! Rohkem ei taha ma midagi :)  

Ülejäänud pühapäev kulgeb teistele kaasa elades, asju pakkides, koristades ja niisama tiksudes. Ära minna on kahju, kuid kui lõpuks koju saan, jõuab kahe nädala väsimus korraga kohale. Põsed õhetavad. 

Aitäh, et te nii ägedad olete :)

Fotod: Tamor Bakhoff, Maarja Matsoo, (ja veel keegi)