Siis mingi hetk olin ma metsa ja maantee piiri peal. Aga see oli ka linnas. Järvel. Ja siis ma millegipärast teadsin, et ma olin sinna lapsena ära eksinud, mida päriselt muidugi ei juhtunud. Hakkas pimedaks minema, ja puud oleksid nagu kokku tõmmanud. Igatahes ma tulin sealt ära. Kuskile poodi, kus ma nägin ühte tuttavat nägu, kes mind ära ei tundnud. Mingeid asju ma seal vee ajasin, ja siis lahkusin ka sealt. Ikka oli veel pimedaks minemas, aga pimedaks ei läinudki. Nagu jaaniöö jaanuaris. Ilma lumeta.
Ma olin tagasi seal vale-keemiahoones. Seal oli minu isa. Ma ei vaadanud talle otsa. Edasi läks kõik nagu filmis... Ma tahtsin temaga rääkida, aga ei saanud. Ja siis tuli mingi vend ja hakkas seletama. (Äkki oli isegi minu vend).
Naljakas :)
