a fail that's going to cost

Oi tahaks vanduda praegu. Aga ei tee, kirjalikult mitte.

Ühikas otsustas üks pliidinupp plahvatada. Ma tegin parasjagu süüa. See pliit on enne ka paar korda elektri välja löönud, aga nüüd on ta vist lõplikult katki. Et ma ka enne ei jõudnud siit ära kolida, kurat küll (no näed, ikka).

Kardan seda, et äkki on see suurem remonditöö ja mina olen siin praegu ainuke elanik D: Mis tähendab ülimalt suure tõenäosusega et ma pean selle kõik ise kinni maksma.

Mul ausalt ka ei olnud sellist asja praegu tarvis.

Vähemalt polnud täna majahoidjat, tema oleks tõenäoliselt mul enesetunde veel halvemaks muutnud. Oli hoopis mingi vend kes lubas vaadata, äkki saab täna remondi-inimese. Ilmselt ei saa, aga noh. Oehh.

Pagan. Täitsa ilus nädalavahetus oli enne seda.

Kevad jäi liiga lühikeseks. Ma olen Tallinnas - ma ei taha enam otse välja öelda, mis ma sellest kohast arvan, ja siin on kohutav palavus.

Mulle meeldib kui sooja on kuni 18 kraadi - ühesõnaga parajalt. Üle selle on paha ja alla selle on vilu. Hetkel olen kodus (tõsi, poole tunni pärast hakkan maale sõitma), põrand kleepub sest sa ei jõua seda puhtaks pesta enne kui see tohutu palavuse ja tolmu all uuesti mustaks läheb. Hingata pole midagi, õhk on paks ja lämbe ja mul on sellest ausalt öeldes villand. Hommikul oli eriti õudne ärgata toas, mille aknad ei käi lahti ja kuhu paistab  päike. Saunas on ka parem.

Kuidas on võimalik suvel üldse linnas elada? Või noh, sellises linnas nagu Tallinn.

Naljakas, kuidas ma siia blogisse jõuan kirjutada ainult siis, kui ma millegi üle virisema pean.

Kodu hakkab järjest võõramaks jääma. Varsti pole seda tunnet enam mitte kuskil alles sest ega ühikas, kus on mõnes mõttes parem olla, pole ju kellegi kodu.  Praegu tundub eriti hull, sest nagu juba sada korda mainitud, pole siin midagi hingata.

Palun natuke tuult, muidu ma hakkan nutma. See on täpselt nii hull tunne, nagu siis, kui sa oled kohutavalt väsinud ja sul EI LASTA MAGADA.