Kurkse sadam reedel. Taevas tume, aeg-ajal viskab kolaka äikest ja ämbritäie vett kaela.
Reede, 13. juuli.
Reede keskpäevaks laekusime Kurkse sadamasse. Mina jõudsin tsipa varem ning tõdesin, et ilm oli võrdlemisi külm, tuuline ja ähvardas vihmutada. Panin oma varanduse sadamakai kõrvale. Mina polnud varem süstaga sõitnud, veel vähem ühese süstaga ning mul puudus igasugune ettekujutus sellest, kui palju taolised ujuvvahendid mahutavad. Varsti jõudis kohale ka Hanna-Mari, kes sadamas tegutsevate aerutajate seltskonnast korraldajad välja peilis. Rentisime mõlemad ühesed süstad Selkie'st (www.selkie.ee) ning tänu varasele kellaajale saime valida just endale sobivad.
Uskumatul kombel mahutas pealtnäha pisike kajakk kogu mu kaasaveetud kraami. Minule sai SKUK NDK Explorer ning Hanna-Marile Pilgrim Expedition (www.seakayakinguk.com). Viimasesse mina näiteks ei mahtunud :)
Kuna aega oli laialt, soovitas Sixten meil harjutada. Minu eelnev aerutamiskogemus piirdus kanuuga ning Hanna-Maril oli see esimene kord üheses süstas. Vedasime oma täislastis kajakid vette ning saime Sixtenilt kiirkoolituse edasiliikumise osas. Sel kellaajal oli sadamas veel aerutajaid üpris vähe. Kohal olid mõned koolitajad ning osalejad. Kõik tundusid vägagi sõbralikud ning uudishimulikud uustulnukate suhtes.
Ilm tegi reedel trikke. Üsna peagi oli meie kohal tumesinine äikesepilv, tõusis tuul ja lõi välku. Sixten lohutas meid sellega, et teadaolevalt ei ole ükski aerutaja veel välguga pihta saanud. Suurema tuule eest aga läksime siiski maale tagasi. Kohe tuli peale ka paduvihm, mille eest varjunud aerutajaid sai pisike katusealune kohe täis. Vastav ilm püsis veel tükk aega. Ilma paranemist ootasime vahepeal autos. Vihmahood muudkui tulid ja läksid, kell sai juba neli ning sedaviisi tiksudes hakkasid vaikselt tulema mõtted soojast saunast, katusest pea kohal ning tuuline meri eriti ei kutsunud.
Lõpuks jäi vihm siiski järele ning pistsime nina autost välja. Kohe leiti meid üles ning teatati, et Pakri poole on lahkumas mõned kogenumad aerutajad, kellega koos oleks meil hea sõita. Parajasti oli tuulevaiksem moment ning üsna peagi olime vee peal ja ees umbes 9km aerutamist Suur-Pakri saare põhjaossa.
Vesi oli vaikne ja teekond sujus kenasti. Tuul puhus vastu ning millegipärast tahtis süst kogu aeg tuulde pöörata. Ilma oskusteta tüürimine oli üsna vaevaline ning vahepeal pidi ainult ühte poolt tõmbama. Seltskond oli tore ning viitsis meid järele oodata. Uuriti, kust tuleme, millega tegeleme ja peamine - kuidas sattusime sellisele üritusele?
Aeg läks päris kiiresti. Tegime vaheapeatuse Väike-Pakril, uurisime kaldal olevat matakaonni ning mõne ja vaatasime kaarti. Ülejäänud teekond kulges kahe saare vahelt, kus oli isegi tuulisem kui Kurkse väinas. Kahte saart ühendab muul ning sild, mis väljanägemise järgi uus. Tammis on auk, millest väiksemad paadid kenasti läbi mahuvad, kuid kus on võrdlemisi tugev vool, mis paate kividesse tahab tõmmata (tuleb hoida vasakule ning teiselt poolt tulles kohe hoovata). Randusime laagrikoha juures, kus juba ootasid mõned osalejad. Pärast meid tuli terve rida kajakke.
Suur-Pakri põhjarannik.
Sild kahe saare vahel.
Olime seega täiesti korralikult kohale jõudnud. Võis alata laagriplatsi rabamine ning elamise püstipanek. Saime sellega väga hästi hakkama - ilmateate hirmus katsime oma väikese telgi veel suuremaga nii, et meil oli eraldi magamistuba ja asjadehoidmise-ruum :)
Õhtul jõudsime veel natuke saarel ringi vaadata. Mind on eluaeg Pakrid köitnud - olen neid terve lapsepõlve jooksul rannast vaadanud, kuid saare peale veel sattunud ei olnud. Põnevust tekitab ka Pakrite ajalugu - Eesti kontekstis on tegu ju päris suurte saartega, kuid praegu on nad ikka veel sisuliselt inimtühjad. Militaarne ajalugu annab endast igal sammul teada - mürsukilde ja vanarauda on seal rohkem kui kive rannas. Suur-Pakri põhjarannal on vrakk, mille ümber hulgaliselt igas mõõdus lõhkekehasid. Vaatame neid eemalt. Peaksid nad ju kõik kahjutud olema, kuid käppa külge panna ei taha. Ka Pakritele aerutades sai aeg-ajalt pilk merepõhja heidetud - meri on Pakrite ja Kurkse vahel väga madal. Sugugi mite kõik vee alt paistvad objektid ei ole kivide moodi. Nii pea kui seda näed, hakkad oma aeru kohe hoolikamalt jälgima.
Peakorter.
Saabujad.
Laupäev, 14. juuli.
Ärkame vara hommikul. Päike paistab, kuigi öösel oli vist umbes 9 kraadi sooja. Eestimaa suvi võrdub sel aastal tõepoolest kehva suusailmaga. Tunnikese pärast lähme suure telgi juurde vaatama ürituse avamist. Regame end kolmele koolitusele ning suundume süstade juurde "riideid" (põlle ja päästevesti) selga ajama.
1. Süsta juhtimine (Jukka Linnonmaa)
Sissejuhatuseks igale kursusele teeme väikese tutvumisringi. Nimed muidugi kohe kõik selgeks ei saa. Minust saab kaheks tunniks Mona-Lisa sest nii on lihtsam. Õpime ilma tüürita süsta juhtima. Kuidas nina õigesse suunda saada, kuidas kergemini pöörata, tüürida ja mismoodi oma süsta pakkida, et tuul sind valesse kohta ära ei lükkaks (võid pakkida oma varustuse bow-heavy ehk rohkem ninasse või stern-heavy ehk rohkem sabasse). Veedame lahesopis mõnusa hommikupooliku, peamiselt ringiratast ümber meie koolitaja aerutades.
Pärastlõunal peaks meid ootama pöörete ja päästetehnika kursus. Juhtub aga nii, et meie arvates on vesi külm ja tuul tugev. 95%-l rahvast omab ja kasutab siin kuivülikondi mida meiesugustel suvitajatel muidugi ei ole. Jätame minemata ning harjutame natuke aega iseseisvalt. Tagantjärele mõeldes oleks muidu pidanud ka tollest osa võtma sest ümbermineku korral tuleb teda, mida teha. Tõestan selle vajalikkust ranna lähedal liiga julgel edging'ul madalasse vette keerates, pärast mida läks mul tükk aega siplemist et kõvasti kinni istuvast põllest vabaks rabeleda. Mulle ikka hirmsat moodi meeldib ujuvvahendeid kummuli keerata.
2. Riskihindamine ja tegutsemine õnnetuse korral (Jukka Linnonmaa)
Õhtuseks kursuseks valisin riskihindamise. Räägitakse asjadest, millega peab arvestama vee peale minnes. Jutt on mõeldud rohkem matkakorraldajatele ning juhendajatele, kuid eks üht-teist jääb kõrvade vahele ikka. Praktiline osa vee peal rollimängude näol jääb mul siiski tegemata :) Ilm endiselt "külm" ja värske ümberminek võtab natuke hoogu maha. Samas sai tehtud otsus sügisel nood eskimopöörded basseinis ikka selgeks õppida.
Lennukipommid...
...ja teised lõhkekehad. Peaksid olema kahjutud aga liiga lähedale me ei kipu.
Vrakk, mida on nõukogude lendurite poolt kasutatud laskeõppuste sihtmärgina.
Pühapäev, 15. juuli
Enne päris ärkamist äratab mind mitu korda vihmasabin, mida mitu päeva suure hirmuga oodatud. Päris tormi veel ei ole.
3. Edasiaerutamine ja aeru valik (Mikk Suursild) ehk "Kes ütles, et aerutamine pole seksikas?"
Jällegi midagi minusugusele algajale. Alustame rannas teooriaga - räägitakse põhjalikult aerudest ja aerutamisetehnikast. Kõik saavad kujuteldavas kajakis istuda ning oma suurepärast tehnikat demonntreerida. Kõik pannakse paika ja tehakse väga asjalikult selgeks. Siis, kui kõigil tuule käes seismisest juba kirjeldamatult külm on, minnakse vee peale oma värskeid teadmisi rakendama. Näidatakse ka mõningaid huvitavaid harjutusi, mida enda tehnika kontrollimiseks teha saab.
4. Navigatsioon ja ilmateade (Toomas Holmberg, Ivar Jüssi)
Jällegi väga praktiline koolitus. Antakse kätte ja räägitakse merekaartide lugemisest, kursi määramisest koos praktiliste ülesannetega, GPS kasutamine ja kust leida täpsemat ilmateadet. Olulisim reegel GPS ja üleüldse tehnika kohta - RTFM (Read The Fucking Manual). Keset ilmateate-koolitust juhtubki kauaoodatud sündmus ehk kohale jõuab suur äikesepilv, mis meile palju-palju vett kraesse kallab.
Ja hakkaski pidu läbi saama. Kraamisime oma varanduse uuesti kokku, toppisime süsta asju täis (loomulikult üritades värskete teadmistega pakkida nutikalt ja tuule suunda jälgides... mis lõppkokkuvõttes muutus siiski täiesti suvaliseks toppimiseks), vaatasime ürituse lõpetamist ja tänasime korraldajaid sooja ja sõbraliku vastuvtu eest.
Tagasisõiduks leidsime jällegi endale kogenumad aerutajad, kellega koos sõita. Nähtavus oli kahanenud kilomeetrile, pärast mida terendas vihmahall sein (täpselt nagu navi-kursusel mainitud olukord, kus sa ei näe ühtegi mõistlikku maamärki). Saime lähemalt tuttavaks veel kahe aerutajaga, kellega koos teekond Kurksele palju lõbusamalt kulges. Tagasi aerutasime umbes pooleteise tunniga ehk oluliselt kiiremini kui olime tulnud. Hommikune vastutuul oli õnneks pööranud, kuid samas tekitas meile ikka korraliku laine. Et tagasiaerutamine igav ei oleks :) Tuules ja laines aerutamise kursus sai sellega kuidagi iseeneslikult läbitud. Algul natuke hirmus, kuid hiljem nautisime laineid juba täiega. Kui Kurkse sadam paistma hakkas, oli juba päris kahju sest peagi tuli too kajakk sadamasse jätta ja koju minna.
Kurksesse jõudnud olime täiesti läbimärjad (vihm ja lained). Helistasin emale ning palusin sauna kütte panna ning mulle järele tulla. Järgnesid suvilassesõit, õhtusöök, saun ja ahjusoe sai. No ütle, mis elul on viga!
Kokkuvõttes siis äärmiselt vahva üritus, väga asjalikud kursused, sõbralik seltskond ja suurepärane nädalavahetus. Järgmine aasta oleme raudselt minejad kuigi aerud võtame kätte loodetavasti ka vahepeal.
Fotod: Seikle Vabaks matkad (www.seiklevabaks.ee), Mario Üle
