Lumekahurid...

...pidavat juba töötama 8D *piidleb voodi all olevaid suuski*

Ma ei mäleta, et ma oleks novembris sellist ilusat talve näinud :) Tartu on ikka üks õige koht.

Jõhvikad

Sain üle pika aja jälle maal käidud. Kahjuks suutsin endale neljapäeval külmetuse külge pookida, seega enesetunne oli piinlikult kehv. Ma olen juba nii harjunud viimaste nädalate superfiilinguga, et see oli parajalt tüütu.

Laupäeval käisime rannas seenel :D Saime praktiliselt kümne meetri kauguselt veepiirist korvitäie porgandriisikaid ning lähedalt metsast veel teise korvi lehter-kukeseeni. Need viimased on lausa imelised. Tulevad hilja, aga kui veab, on neid nii palju, et käia pole kuskil. Nüüd ripuvad nad köögis lae all ja kuivavad.

Eile vaatasime Tänavjärve ääre, kus olid teeääred seeneliste autosid täis pargitud (enamus neist minibussid või pirukakärud :D ), ning leidsime ühe väikese jõhvikaid täis järvekalda. See oli parajasti nii väike, et jõhvikakorjajad sinna ei lähe ja muu rahvas neid ilmselt ei taha või ei näe. Igatahes saime emaga kahepeale sellise suurema ämbri, mis on täitsa tubli, arvestades et jõhvikakohti sealkandis just palju pole.

Aias on kõik kohad õunu-ploome-kreeke täis ja kui ma ei käiks koolis, siis ma oleks täiskohaga korilane :)

Rattaga Tartu ümbrusse

Mõtlesin oma ratta ka sel sügisel Tartusse tuua. Rohkem selle huvides, et ühest praksist teise hästi kiiresti jõuda aga sellepärast kaa, et natuke paremini Lõuna-Eestit tundma õppida :)

Ma nimelt üldse ei kujuta ette, mis Tartu ümbrusse jääb, sest ma siinkandis (enne Tartusse tulekut) eriti käinud ei ole. Ilmselt katsun leida raamatupoest rattateede kaarti kuna netis loomalikult sellist asja näha ei ole.

Plaan oleks teha selliseid ühepäevaseid rattatrette Tartu ümbruses. Teab keegi äkki soovitada mõnda sihti-suunda kuhu vaadata võiks või on lausa ise samasugusest asjast huvitatud? Iseenesest olen mõelnud 50-60km pikkustele sõitudele (mingi ühe-kahe pausiga äkki) lihtsalt selle eesmärgiga, et leida-näha ilusaid kohti.

Täna on niiiiiii ilus ja soe ilm õues 8D See tähendab õueminekut. Kaltsukatrett, jalutuskäik ja äkki isegi võtan pliiatsid kaasa 8D

Tartu!

Jee. Jõudsin lõpuks ometi kohale. Kuigi see oli omaette värk. Kohvri pakkisin nii raskeks, et esimese trepi juures tõmbasin talt sanga küljest ära. Ma tahan ikka kõike korraga saada. Aga ei saa. Ma ei lepi sellega. Bussijaama läksin ringiga, sest sealt pisikesest trepist ma üles ei saanudki (isegi trepist alla oli selle laadungiga raske ja lõpuks kukkus see elajas mul veel läpaka otsa. Õnneks midagi katki vist ei läinud). Tartus valisin samuti trepivaba tee (see kõlab tobedalt :B ).

Elan nüüd kolme haridusrebasega. Igati toredad. Hoopis teistmoodi kui eelmine aasta, kus igaüks nohises omaette ja vältis teisi (ma võin eraklik olla, mind see üldse ei häiri). Loodan, et kõik läheb hästi (miks ei peaks minema).

Eile olid rebased 8D Minu arvates tuli neid õhtul kokku ikka vähem, kui oleks pidanud. Kahju. Võtsime nad siis traditsioonide kohaselt vastu. Ainult ilm oli natuke külm ja üritus venis ning me ei jõudnud kõike teha nii vahvasti kui meil eelmine aasta oli (jumala pärast, ma ei mõtlegi kritiseerida korraldajaid, ma ise teeks sada korda viletsamini). Aga samas kõik eelmise aasta emotsioonid ja meeleolu tulid jälle meelde ning õhkkond oli äärmiselt äge :D

Kui Jänese matkarajale suundusime, oli juba täitsa pime ja nägusid ei näinudki, kui just väga ei vaadanud. Mingi hetk kõmpisin siis üksi, kuni jõudsime lõkkeplatsile (randa? ma ei ole seal teadlikult päevavalges käinud). Keegi minu kõrvalt küsis, mis see seal jões on (ta mõtles ilmselt kellegi taskulampi), mille peale mina ütlesin, et see on poi. "Oled sa tartlane?" "Ei." "Kas sa näed või sa tead? (et see on poi)". Vastasin, et tean, sest ma olen jõel käinud. Sõudjad, loomalikult, kellest ühte olin ma trennis kohanud :D Ausalt, nad tegid mul tuju heaks (mis siis et mulle võib udu ajada ja ma kohe usun. Tegelikult muidugi ei usu ja teen näo et viisakas olla. Naerge terviseks :)). Kuigi ma ei saanudki teada, miks nad LoTe rebasteõhtul olid.

Ehk siis trenni ma ei jõudnud eile. Aga homme jõuan. Kell kaheksa on Püssis rebastevärk. Pühapäeval olid Atlantise ees Emajõe festivali raames "Eesti sõudmine 135" ning sõudetippude sprindivõistlus. Kahjuks oli ilma vihmavarjuta tund aega paduka käes seista natuke liiga külm, et lõpuni vaadata :( (huvitav siiski, kas võitja sai selle raja, millel jäädi kindlalt võitjaks või selle raja, millel jäädi kindlalt kaotajaks)

Selle sügise esimesed loengud sai täna (natuke uniselt) ära kuulatud. Rebased on vaja selgeks õppida :)

Tartusse

Paari tunni pärast siis bussi peale. Natuke kahju on kodunt ära minna (ei, üldsegi mitte sellepärast et kodus on nüüd uus, läikiv ja võimas arvuti millega ma kohe joonistada tahaks :B).

Kohver on elajalikult suur ja raske. Ja, ma muretsesin endale ahju. Aga teda ma käe otsas küll ära ei vii. Las vanemad tulevad mulle külla :B

Varsti äkki viskan siia veel mõned pildid suvest. Muuseas ootab mind ees kolme aasta jagu fotode sorteerimine, töötlemine ja paberpiltide tellimine ning kollaažimoodi ajalootahvli tegemine suvilasse.

Ma ikka üldse ei oska siia kirjutada

Palun +18C ja pilves.

Suvi on käes. Passin suvilas. Internetti siin (õnneks/kahjuks) pole, seega ei ole ülejäänud maailmaga kursis.

Kirjutage, joonistage ja tulge külla. Liivarand on ka olemas. Asukoht: Ugla (Alliklepa, Padise vald, Harjumaa. Tallinnast ~65km)

jaaniöö. Alliklepa laht

Pusa

Väika-põõsalind ja üks metsvint. Kevadel.

Pääsusaba

Peraküla, Toatse järve ääres

Riddersberg.

Joonistanud olen kaa. 

Dastan (Prince of Persia, 2010)

Cristopher Eccleston, Billie Piper. "Doctor Who", 2005

See päev, kui ma Tartus paadimatkalt saabuvaid vanemaid ootasin ja mul polnud hommikul mitte midagi teha. Võtsin julguse kokku, natuke paberit ja pliiatsi kaa ja lasin jõe ääres sääskedel ennast süüa. 

John Barrowman, Eve Myles. "Torchwood"

Vasakule! Kohe hästi palju.

Ma arvan, et hakkan aerudega sõbraks saama :) See on iseenesest tore. Kuigi, ilmselt see mida ma teen, on (veel mõnda aega) rohkem vee kühveldamine kui paadi edasitõmbamine. Siiski, täna saime kokku 10km. Väga mõnus oli, ilm ka paras (külm ja pilvine, minu lemmikilm :D ). See-eest unustasin täna ära, kuidas paadist välja tullakse ning oleksin äärepealt ujumas käinud. Ja sellest ei saa ma jätkuvalt aru, kuidas paati õigesti veest välja tõsta (toore jõuga? vaja see muretseda). Väga hea paat anti täna. Trenni saangi vist veel ainult kolmapäeval :'(

Muidu on juba natuke igav ja tahaks koju, et keegi (teine) minu eest mingit head sööki teeks.

Majatädi käis täna ja vaatas koristatud ühikatoa üle. Ja ma pesin aknaid. Selleks anti mulle mingi pulga-otsas-asi, millega akent väga puhtaks ei saanud. Ja lõppkokkuvõttes ei huvitanud puhas aken enam kedagi, aga majatädi on väga agar saatma ähvarduskirju koristamata jätmise tagajärgedest.

Vanemad lähevad homme kanuumatkale kolmeks päevaks, Põltsamaa jõele. Teinekord kauplen ennast kaasa kui ema ei taha. Neljapäeval nad tulevad ja aitavad mul mu kola ja basiilikupotid koju viia. Ja siis reedel maale! Sinna ma peaaegu juba tahan minna. Põnevaks teeb asja see, et ma kavatsen oma ratta ise maale viia. See tähendab rongiga Tallinnast Vasalemma ja sealt 33km suvilani. Kui hästi läheb, tuleb sellest üks Top Gear race, kus minul on kolmetunnine edumaa auto ees, mis ennast poodi unustab :D

Uuuuuuuuu. Uuuued ilusad blogikujundused. Mm. Mulle meeldib :D

Eriti ilusad on need vihmapiisad. Mulle just meeldib selline pilves ilm, võib-olla vihmaga. Ma ei jaga enamuste kujutlust ideaalsest suveilmast.

Varsti äkki panen siia üles mõned käsitöö-asjad ja joonistused. Kui ükskord fotoka ja skänneri lähedusse satun.

Ikka veel Tartus. Koju tahan ainult sellepärast, et seal tehakse süüa ja seal on ahi ja õmblusmasin.

Sess läbi. Nüüd on vaba aeg. Mida sellises olukorras tehakse? Ma enam ei mäleta.

Kaks nädalat veel lõbustan inimesi oma jõe-peal-saamatusega :D Tahaks kauem, aga.... jah.

a fail that's going to cost

Oi tahaks vanduda praegu. Aga ei tee, kirjalikult mitte.

Ühikas otsustas üks pliidinupp plahvatada. Ma tegin parasjagu süüa. See pliit on enne ka paar korda elektri välja löönud, aga nüüd on ta vist lõplikult katki. Et ma ka enne ei jõudnud siit ära kolida, kurat küll (no näed, ikka).

Kardan seda, et äkki on see suurem remonditöö ja mina olen siin praegu ainuke elanik D: Mis tähendab ülimalt suure tõenäosusega et ma pean selle kõik ise kinni maksma.

Mul ausalt ka ei olnud sellist asja praegu tarvis.

Vähemalt polnud täna majahoidjat, tema oleks tõenäoliselt mul enesetunde veel halvemaks muutnud. Oli hoopis mingi vend kes lubas vaadata, äkki saab täna remondi-inimese. Ilmselt ei saa, aga noh. Oehh.

Pagan. Täitsa ilus nädalavahetus oli enne seda.

Kevad jäi liiga lühikeseks. Ma olen Tallinnas - ma ei taha enam otse välja öelda, mis ma sellest kohast arvan, ja siin on kohutav palavus.

Mulle meeldib kui sooja on kuni 18 kraadi - ühesõnaga parajalt. Üle selle on paha ja alla selle on vilu. Hetkel olen kodus (tõsi, poole tunni pärast hakkan maale sõitma), põrand kleepub sest sa ei jõua seda puhtaks pesta enne kui see tohutu palavuse ja tolmu all uuesti mustaks läheb. Hingata pole midagi, õhk on paks ja lämbe ja mul on sellest ausalt öeldes villand. Hommikul oli eriti õudne ärgata toas, mille aknad ei käi lahti ja kuhu paistab  päike. Saunas on ka parem.

Kuidas on võimalik suvel üldse linnas elada? Või noh, sellises linnas nagu Tallinn.

Naljakas, kuidas ma siia blogisse jõuan kirjutada ainult siis, kui ma millegi üle virisema pean.

Kodu hakkab järjest võõramaks jääma. Varsti pole seda tunnet enam mitte kuskil alles sest ega ühikas, kus on mõnes mõttes parem olla, pole ju kellegi kodu.  Praegu tundub eriti hull, sest nagu juba sada korda mainitud, pole siin midagi hingata.

Palun natuke tuult, muidu ma hakkan nutma. See on täpselt nii hull tunne, nagu siis, kui sa oled kohutavalt väsinud ja sul EI LASTA MAGADA.

bää

Ma ei oska enam kodus olla. Eriti siis, kui tulen ainult nädalavahetuseks. Siis jõuabki ainult magada ja paar korda lõunat süüa, lisaks kohustuslik vanaemal külaskäik ja juba juba pakingi asju. Mage.

Õppida siin ka ei saa. Ruumi küll aga terve korteri peale pole ühtegi nurka, kus ma seda teha tahaks. Mulle meeldib õppida kirjutuslaua taga. Minu toas olev on õmblusmasina all (ja ta pole mulle kunagi meeldinud). Arvutilaua peal on arvuti ja noh, rohkem polegi vaja. Ja köögis enamasti ei lasta. Huvitav, mis ma keskkooli ajal tegin? Ah õigus, siis ma vist väga ei õppinudki.

Mind on see nädal tabanud järjekordne inspiratsioonilaine. Tahaks käsitööd teha - plaan õmmelda uus õlakott (tegelikult lausa mitu), heegeldada õlasall (ka tegelikult mitu), heegeldada väiksemat sorti puusakott suveks, moblakott ja iPodi sokk. Lisaks avastasin, et netis on palju pärlipoode (ehted!). Tegevust jätkuks sajaks aastaks. Tänagi veel küsisin vanaema käest sallimustreid. Pärast biokeemia eksamit (see nädal ma elan raamatukogus) hakkab pihta.

Ilmateade ei rõõmusta mind. Nädalalõpuks lubab vihma ja nii ei tohi, sest mul on veel 15 km jäänud suusatada see talv (mul on kindel plaan 60km kokku saada. Naeruväärselt väike number, ma tean).

Täna õhtul siis Tartusse. Kell 21, sest 60.-ne buss on parem kui 135.- maksev buss.

I fall into you and I fade away

Talv. Lumega. Nagu praegu just ongi. Õhtupoolik kuskil puumajade linnaosas. Inimesed hakkavad koju sättima, sest on ju ometigi reede. Ma kõnnin koos teistega (rongijaama? poole), meid on vahelduva eduga neli-viis. Tegemist on, et sammu pidada, sest ta kõnnib ebainimlikult kiiresti. Seda teeb ta alati. Päike paistab ja kellelgi on kilekott õuntega. Hiljem selgub, et nendega pääseb laevale, kuhu ei ole üldse vaja minna. Aga üks ikkagi läheb. Nüüd on järsku suvi. Me püüame teda takistada, aga ta ei kuula ja me tahame solvunult ära minna. Liiga hilja, enam ei lasta.

***
Laeva peal on miskit jama. See ei tundu üldse väljast suur, ja on puust tehtud aga kui seal peal oled... (bigger on the indside). Nad ei taha meid minema lasta. Meie tahame oma sõpra tagasi. Viimane on aga ilmselgelt ära pööranud, sest ta ei kuula üldse ja kaob kuskile hoopis ära. Siis hakkavad järjest teised ka ära kaduma. Lõpuks olen mina ja mingi võõrad inimesed. See ei meenuta nüüd enam laeva, vaid hoopis suurt sisehoovi (courtyard). Alumisele korrusele ei tohi minna. Seal on mingid vibudega metslased, kes ei näi väga sõbralikud. Keegi professor täheldab, et laeval on mingi ohtlik haigus, sellepärast ei saa me enam ära minna. Aga see ei ole haigus, vaid kellegi mingi nõiatemp, mulle tundub. No ma siis ei lähe ära, mis seal ikka.  Igaks juhuks ma hüüan alumise korruse rahvale, kelle sekka on mingi uudishimulikud tegelased ilmunud, et nad kohe ära läheksid. Metslased ei saa aru. Ma liigun läbi erinevate koridoride, üheski ei põle lambid, vaid on mingi ebamäärane valgus. Mahajäetud maja moodi, aga üldse mitte hirmus või imelik, lihtsalt vana.

Midagi juhtub vahepeal, aga ma ei mäleta enam. Nüüd on jälle laev, ainult et mitte vee peal, vaid lageda maa peal. Silmapiiril paistavad mõned puud ja metsatutid ja künkad aga ei mitte midagi huvitavat. Järsku saavad kõik aru, et nüüd on jama. Ma kutsun mõttes teised appi ja nad tulevad. Varsti on silmapiirini kogu lage maa täis rahvamasse. Need on erinevad rahvad. Peaaegu kõik on kohal ja ma kutsun neid nimepidi. Kõik rõõmsalt vastavad. Siis kerkib maa seest suur helendav kuju, mis on kõige kurja juur. Metslased muutvad ärevaks ja hakkavad meie pihta oma nooltega laskma. Varsti nad jätavad järgi. Keegi ei julge hingata. Siis ma näen oma sõpru. Neil on mingi suur punane riidetükk. Või rull. Nad ütlevad, et see tuleb katki rebida, siis kuju hävib. Ja nii lähebki. Kui kuju hakkab "hävima" siis ta kõigepealt laguneb ära ja kukub kokku. Tegemist on, et eest ära saada. Järsku on kõik läbi. Ja siis tuleb see, kes ei tahtnud laevalt ära minna.

D:

Poebasiilik ja poelehtsalat ei pidanud kuigi kaua vastu. I shall blame the radiator. Ja ilmselt said nad külma kui ma neid poest koju tarisin. Aiapood oli ka pettumus.

Lumeta

Ma olin kuskil pimedas. Sel hetkel ma teadsin, et see on nagu keemiahoone fuajee, aga tegelikult muidugi polnud. Pealegi oli see Tallinnas. Seda teadsin ma miskipärast ka. Pime oli ja kuskilt laua alt tuli rohekas valgus.

Siis mingi hetk olin ma metsa ja maantee piiri peal. Aga see oli ka linnas. Järvel. Ja siis ma millegipärast teadsin, et ma olin sinna lapsena ära eksinud, mida päriselt muidugi ei juhtunud. Hakkas pimedaks minema, ja puud oleksid nagu kokku tõmmanud. Igatahes ma tulin sealt ära. Kuskile poodi, kus ma nägin ühte tuttavat nägu, kes mind ära ei tundnud. Mingeid asju ma seal vee ajasin, ja siis lahkusin ka sealt. Ikka oli veel pimedaks minemas, aga pimedaks ei läinudki. Nagu jaaniöö jaanuaris. Ilma lumeta.

Ma olin tagasi seal vale-keemiahoones. Seal oli minu isa. Ma ei vaadanud talle otsa. Edasi läks kõik nagu filmis... Ma tahtsin temaga rääkida, aga ei saanud. Ja siis tuli mingi vend ja hakkas seletama. (Äkki oli isegi minu vend).

Naljakas :)