Kuna maratoni start on üsna vara hommikul, siis korjasid vanemad mu reedel Tartust peale ning sõitsime Võrru. Reedel oli tõeline koerailm - vihm, külm, tuul. Väga kole. Võrus anti meile kätte stardinumbrid ja kaart. Ühtlasi pidime oma allkirjaga kinnitama, et kui me surma saame, siis on see meie endi probleem :)
Seejärel pidi meid ees ootama õhtupoolik Võrus ning viimase hetke paadituunimine ning aerude valimine. Paraku oli Tamula aga endiselt jääs. Ööbima pidime algse plaani järgi spordihoones, kuid selle asemel maandusime Vahtsõliinas tuttavate juures. Sai peetud selle kevade esimene grill ning veedetud tore õhtu.
Hommikul oli äratud 4:45. Võru poole saime liikuma tunnikese pärast ning totaalselt autodest, paatidest ning inimestest umbes stardikohta jõudsime veerand seitse. Tüki aja manööverdamise pärast saime lõpuks paadi auto pealt maha ning kaldale. Selgus, et jää siiski öö jooksul ära polnud sulanud ning start oli viidud veel 5km allavoolu, Kirumpääle. Korraldajate poolt oli kohapealne teavitus natuke kehvapoolne, sest tegelikult ei kuulnud ega teadnud suurem osa, mis ja kus toimuma hakkab. Ilm oli see-eest paljulubav - päikseline ja soe.
Tegime viimased täiustused oma kanuule, saatsime ema autoga starti manteesillale, lasime paadi vette ning hakkasime pihta.
Viimase hetke tuunimine. Parrastele kleebitud pehmendused osutusid äärmiselt mugavaks, kui tahta kanuus istuda rätsepaistes ning jalgu parrastele toetuda. Jõel leidsid need üksjagu äramärkimist teiste paatkondade poolt.
Puhtad ja viisakad.
Tamula - Kirumpää (0-5km) "Tõmbad ka või?"
Starti hilinesime pool tundi. Juba esimesel kilomeetril sai selgeks, et tegemist ei saa olema mugava ega lihtsa üritusega. Kanuu pole minu lemmik just kehva asendi poolest. Samuti ei valda ma ilmselt õiget tehnikat ning parema külje suremine oli täiesti eeldatav seisund. Starti aerutamisega sai mulle ka selgeks, et minu selja taga istub endine sportlane, kes tunneb puudust võistlusmomendist ja seda juba maratoni algusest peale :) Kõrvu kostus kommentaare selle kohta, kuidas paat ei libise, kõik teised mööduvad ja tempo on kehv. Ma polnud eelmisest suvest saati kanuus istunud ning üldse läheb mul kaua, et end soojaks saada seega ma polnud väga rõõmus. Siiski, jõudu ju oli ja starti jõudes juba tuju parem.
Start - Kirumpää
Kirumpää - Paidra (5-26km) "Sa tahad süüa juba või?"
Hakkasime soojaks saama, leidsime tempo ja liikusime... aeglaselt. Alguses liigub paate ikka päris tihedalt. Jõgi oli sellel lõigul üsna aeglane ja rahulik. Isegi kaasaelajaid jätkus siia-sinna jõe äärde. Pidime kohati tegema kiiremaid liigutusi, et kindlasti mööda saada raftidest ja taga ajada eessõitvaid sama paadiklassi kanuusid. Kääpal hõigati kaldalt, et oleme kanuudest 82. kohal. Nii vara polnud kaldale veel mõtet minna, seega kütsime edasi. Ka järgmisest kontrollpunktist sõitsime peatuseta läbi, kuigi ema meid juba toidukotiga ootas. Järgmises kontrollpunktis ootas ületõstmine ning senimaani ei leidnud me mahti ei süüa ega juua (siiski, paar kolmekümnesekundilist joogipausi suutsin ma välja nõuda).
Paidra - Leevi (26-36 km) "Kuule, nüüd läheb lõbusaks!"
Paidrasse jõudes tundsin, et olime alustanud minu jaoks liiga suure hooga. Jõudsin isegi mõelda, et selliselt edasi lastes ei jõua me kuigi kaugele sest mina väsin lihtsalt ära. Selles kontrollpunktis oli esimene ületõstmine veskipaisust ning kaua oodatud toidu- ja joogipaus. Me polnud tegelikult väga kiiresti liikunud, kuid aeglasema vooluga jõelõik oli läbi ning edasi tõotas tulla lõbusam. Ja tuli ka. Järgmised kümme kilomeetrit läbisime tunni ajaga. Saime korralikult puhata, sest kiirem vool kandis ise paati ja töötegemine oli minimaalne. Valusaks muutunud õlad ja käed aga olid muutunud tuimaks ja ei saanud üldse aru, et tegelikult on valus :) Positiivne üllatus oli aga see, et vett oli Võhandul piisavalt ning ka meie kanuu ja oskuste juures täiesti ohutult sõidetav. Olime juba ammu arvestanud mitmekordsete ümberminekute ning potentsiaalse paadi äralõhkumisega aga midagi seesugust ei juhtunud. Samuti leidub jõel päris palju pisikesi jalakäijate sillakesi, mille alt kanuuga läbimahtumine ei ole sugugi enesestmõistetav ja eeldab aeg-ajalt pikaliviskamist ning kõrgema veetaseme juures oleks see olnud veel keerulisem.
Leevi - Süvahavva - Reo - Pindi (36 - 59 km) "Kas te polegi veel ümber käinud?" - "Veel mitte, aga kohe lähme!"
Järgmine kiirem lõik! Selle kohta annavad korraldajad isegi eraldi kaardi, kuhu peale märgitud suuremad veskitammid. Ma pole isegi kindel, kui mitu neist me ära tundsime sest need polnud väga hirmsad (jällegi võrdlus Kasariga). Kui sõita võõrast jõge nagu meie seda tegime, siis on väga hea püsida kellegi eessõitja tempos, et näha, kuidas üht või teist kärestikku või tammi sõita. Ühtegi kivi meie paadipõhi ei kohanud. Viiral on veskitamm, millest alla sõites tuleb järsult keerata paremale. See meil ei õnnestunud hoolimata korraldajate äärmiselt ägedast ja valjuhäälsest kaasaelamisest-juhendamisest. Õnneks oli siiski piisavalt ruumi, nii et liivakiviseinas me ei lõpetanud, vaid keerasime ennast voolu tagasi ning tõdesime, et paat sisaldab juba liiga palju vett. Sobivas kaldas tõmbasime paadi korraks maa peale ning keerasime kummuli. Kohe palju kergem hakkas! Järgmine veskitamm oli Süvahavval. Selle kohta leidub maratoniks valmistujatele YouTube'is piisavalt videoid ohtratest kummuliminekutest tammist alla sõites. Aga ka see lahenes meie muidu üsna ebastabiilse kanuu jaoks (pool)kuivalt.
"Potentsiaalsed ümberminejad tulevad."
"Oo... päris süngelt panid!"
See, et me siin ümber ei läinud, andis kohe jõudu juurde :) Kasutasime kiiremat voolu ära "puhkuseks", jätsime vahele plaanitud peatuse Reo autosilla juures ning kulgesime järgmise heatujuliselt kontrollpunktini. Ka teistes paatides oli märgata lõbusaid seltskondi. Endaga samas tempos sõitjaid on hea jälgida ning ikka ja jälle kinni püüda.
Pindi - Leevaku (59-71 km)
Kiire vool oli otsa saanud, sõidetud üksjagu ning mul hakkas tekkima järjekordne raske moment. Lubasin, et kui saan siin toidupeatuse, siis jõuan järgmise lõigu korralikult aerutada. Silt näitas finišini 36 km ja ausalt öeldes tundus, et see saab olema nüri, aeglane ja piinarikas tõmbamine. Õnneks on võimalik kümneminutilise toidupausiga täiesti arvestatavalt puhata ning Leevakuni läks jälle lõbusalt.
Soe supp naha vahel ja võiduka lõpuni!
Leevaku - Räpina (71-86 km) "Kui nüüd viimane lõik tuleb, kas sul on veel lõpuspurdiks midagi välja panna?"
Kiire vool oli lõplikult otsa lõppenud. Ees ootas rahulikult ja aeglaselt kulgev kurviline Võhandu alamjooks üleujutatud luhtadega. Oi, kuidas mulle ei meeldi sõita vasakuid kurve (ehk siis neid, kus mina pean rohkem tööd tegema :) Paras väsimus ka sees, kuid vähemalt suuremast tuulest olime pääsenud. Vahepeal vahetasime aerukätt, sest üks külg hakkas ikka väga ära väsima.
Räpina - Võõpsu (86-95 km) "See on juba vähemalt viies kord, kui te meist mööda kihutate"
Nüüd polnud enam midagi tagasi hoida. Enne Räpinat oli jõgi muutunud parajalt suureks "järveks", kus oleks paras olnud akadeemilise paadiga sõita. Sel hetkel ma mõtlesin, et täna oleks ka Emajõel tore olnud trenni teha. Räpinas oli viimane ülevedu, mille ajal meie paati paar Red Bulli poetati. Need ja peotäis glükoositropse kulusid ära, sest viimasele lõigule tuli jätta kõik, mis veel alles oli. Alustasime kohe väga suure hooga, möödudes paarist kajakist ning ühest kanuust. Järgmisena jäi vaatevälja raft, kes lubas meile kiiruse ületamise eest trahvi teha ning lõpus vahtralehe-kleepsuga kahene kanuu. Tõstsime tempo nii kõrgeks, kui jaksasime. Õnneks ka vool polnud kõige aeglasem. Väsimust ei tundnud, valu ka enam ammu mitte. Olles maratoni mõttes siiski viimase otsa rahvas, oli nüüd jõel päris vähe paate ning need vähesed, kes vaatevälja jäid, motiveerisid endast viimase andma.
Ja siis ta tuligi - Võõpsu sild ja finiš. Kahjuks rauges meie spurt enne lõppu ning lasime kolm ühest kajakki mööda. Aga ma ei saa öelda, et ma ei andnud endast kõike.
Läbi nagu läti raha.
Kokkuvõttes said täidetud kõik endale võetud eesmärgid: jõudsime finišissse, ümber ei käinud, pimeda peale ei jäänud ning mahtusime neljateistkümne tunni sisse. Äärmiselt vahva ja vinge kogemus. Ühtlasi näitab, et ei maksa tunda hirmu pika distantsi eest - maratonile oli tulnud igasuguseid karvaseid ja sulelisi, kõikvõimalike ujuvvahenditega. Peamine olid hea tuju ja üksteisele kaasaelamine.
