***

Jupp aega on möödas viimasest postitusest. Ja ega ma ei pretendeerigi iganädalastele ülevaadetele, sest keda see ikka huvitab :)

Ei saa muidugi väita, nagu oleks viimased kuud möödunud ennastsalgava looderdamise seltsis, pigem risti vastupidi - enda tööga tapmine pole kunagi olnud nii sõltuvusttekitavalt magus.

Goddamn this dusty road

This hazy afternoon

I'm breathing in this silence like never before

Hakkab see ülivõrdes aasta läbi saama. Sellest on ausalt öeldes isegi kahju, sest tagasi vaadates on see nagu kastitäis šokolaadi - I'm so excited I just can't hold it in.

Ma ei tea, kas see on juhuslik või mitte, aga enda märgi (madu) aastad vist peaksidki head olema. Ma võtan sedasorti asju rohkem huumoriga aga vahva on ikka. 

Coming out of my cage 

And I've been doing just fine

Gotta gotta be down because I want it all

It started out with a kiss, how did it end up like this

It was only a kiss, it was only a kiss

***

Praegu istun suvilas ja ootan jõuluõhtu sauna. Magatud sai mitme öö jagu, mistõttu hommiku kohaletulekut oli väga raske aktsepteerida. Ilm on sel aastal omamoodi. Jõulutunnet tuleb otsida porilombist, mudasse uppuva kruusatee pealt ja vihma horisontaalseks puhuva tuule seest. Aga päris ausalt öeldes ma ei kurda üldse. Soe ilm on pärast mitut lummeuppuvat talve väga hea vaheldus ja teeb pealegi elu lihtsamaks. Eelmine aasta tulid jõulude ajal suvilasse ja sind ootas -7C temperatuur. Toas. Sel aastal oli vastav näitaja +7. 

And there's nothing sure in this world...

***

Mööduv aasta oli seega megatore. Selle iseloomustamiseks jääb inimkeelest ilmselgelt väheks, aga ma püüan.

Hetkel jaguneb mu elu kolme - töö, trenni ja kooli - vahel. Kõik on täiesti võrdsed (see toimib väga hästi). Ja kõigis kolmes olen leidnud oma elemendi, oma koha, kus mul on hea olla.

Hea olla muidugi ei tähenda mugavustsooni :D See on üldiselt asjade surm. Õnneks saab igapäevaselt piisavalt väljakutseid, mis on ellujäämiseks täiesti hädavajalik.

Þú ert ísjaki

You are an iceberg

AHHAA on imeline. See on mind väga hästi paika pannud. Ma poleks elus arvanud, et mul seal nii hea hakkab olema. Mitte et ma oleks hetkekski kahelnud selle fenomenis kui ideaalilähedase töökohana, aga ma lihtsalt ei julgenud loota enda sobivuse kohta. Aga on paika loksunud. Jätkuvalt on kõrvalt tore vaadata, kuidas mul on läinud selle töö juures tarvis oskusi ja teadmisi, mida ma olen saanud nii erinevatest kohtadest, mida muidu omavahel seostada oleks pehmelt öeldes imelik. 

Praegu siis järame õppeprogrammide kallal, millest mõne aja pärast suure töö tagajärjel võiks saada midagi tõeliselt head ja haridussüsteemi lõhkuvat. Seda on näha juba nende laste pealt, kes on käinud ja kellele on jubedalt meeldinud. Minul on selle projektiga seoses veel olnud põhjust kapipõhjast üles otsida digilaud ja nuusutada uut arvutiprogrammi ning (peaaegu) valmis nokitseda üks kujundus/lauamäng/õpimapp. Eks vaatab, mis sellest saab aga võimalus anti ja hakkasin kinni. Loodan, et pean vastu ja asi saab vaeva väärt :)

Samuti on asjadele haridusliku momendi andmine läbi õppepäevade läbiviimise pannud mõtlema enda tulevikuplaanide peale. Väga kergelt tuli otsus magistritöö teema siduda loodusharidusega. Täpsemalt ma veel ei ole jõudnud asja lahterdada aga küll seegi tuleb. Täpsustuseks siis - olen nüüd Eesti Maaülikooli "loodusturist" ehk võtmas endale vajalikku tasuta hariduse jätkamisest väheke praktilisema nurga alt kui seda on mõnevõrra akadeemilisem ja teaduslikum Tartu Ülikool.

Sõudmine kulgeb motivatsiooni lainel. Nagu muudegi asjadega, olen paigutunud kuhugi, kus mul on hea olla ja mille pealt edasi minna. Minu käest küsitakse palju, miks ma sellega sellisel kujul tegelen. Ja enamasti ei saada aru, ükskõik kui hästi ma seletada ei püüa. Lühidalt öeldes, kui ma panustan sellesse need tühised kümme tundi nädalas, siis saan ma vastu sada korda enam. See lihtsalt annab. Kõike. Kogemust, tugevust, tahtejõudu, iseloomu, enda piiride järjepidevat proovilepanekut ja seda meeletut rahulolu kui miski peaks hästi minema. Kuidas saabki küsida, milleks? See on ju ilmselge :)

Ja nii ma rabelengi. Mõnikord on kahju kui väga kiireks läheb. Näiteks ma ei jõudnud sel aastal mitte ühtegi jõulukaarti postkasti panna ja sellest on mul tõepoolest kahju. Aga samas ei soovi ma ka oluliselt rohkem vaba aega kui mul praegu on, sest ma ei taha tegevusetult oleleda. Kes teeb, see jõuab. Tundub, et see tõesti peab paika.

Don't stop when the red lights flash

Oh ride, free ride 

Won't you take me close to you

Muusikast jääb sellest aastast kõlama üksjagu. Suvel sai ootamatult pääsetud Green Day kontserdile. Ma arvan, et 14-aastasena oleksin ma küünte ja hammastega võideldes endale need piletid ka soetanud, kuid seekord jättis nende tulek kui selline üsna külmaks. Siis aga arvas loosiõnn, et pubekaea lemmikud tuleb ikka ära näha :) Elamus oli ootamatult väga hea. Ma siiani ei liigita nende muusikat Tõeliselt Hea Muusika kategooriasse, kuid see, mida ja kuidas nad laval esinevad ja on, tõi kõrvuni naeratuse näole. Vanad mehed aga teevad sellist klouni ja naudivad seda sajaga. Ma arvan, et nii peabki. Pluss nende ja neid soojendava bändi Billy Talent muusika sobib ülihästi trenni taustaks. 

Suurem sündmus minu jaoks oli aga Positivus. Kontsentreeritud kujul kolme päeva jooksul ut ja huvitavat muusikat kogeda oli elamus omaette. Kuna peaesinejaks Sigur Rós, siis ei tekkinud küsimust ka, kas minna või mitte. Nende kontserdist osa saamine oli väärt tund aega lava ees seismist, pressituna liikumatult piirete ja teiste fännide vahele, kes otse loomulikult liikusid ühtse hordina lava ette kohe pärast eelmist esinejat. Minul õnnestus platseeruda päris lähedale, piisavalt et näha kõiki emotsioone, mis nende muusikaga kaasneb ning olla hüpnotiseeritud terveks õhtuks. 

Festivali teistest esinejatest jäid kõige paremini kõlama Paabel, Tom Odell, üleni postiivsust täis Imagine Dragons ning Odd Hugo.

Hey!

That sounds like my luck

I get the short end of it

Oh I love, I love to be the underdog

Tegelikult on väga palju uut muusikat avastatud ning mis veel tähtsam, põhjalikult nauditud. 

***

Ma ei kahetse peaaegu midagi :) Kui siis, ehk ütlemata jäänud headusi inimestele, kes on minu heaks (isegi kui enda teadmata) teinud nii palju head, et nad seda ette ei kujutagi. Teadke siis, et ma hindan seda väga ja olen alatine tänuvõlglane. See aasta, mis nüüd varsti otsa saab, on olnud niivõrd silmiavav, et seda on raske hoomata. Täis nii palju imelist, kuid ka hulgaliselt kive, millest üle ronida. Aga ehk see polegi oluline. Ma tunnen end suurepäraselt hästi ja loodan iga päevaga ka midagi tagasi anda. 

Ja lõpetuseks kirjutan ma lause, mis jäi kõlama ühest tegelikult väga ilusast kevadpäevast. See on ühtlasi ka soov kõigile mulle olulistele inimestele.

Olge alati vähemalt sama hämmastavad edasi.

:)

There's a match now let me light it.