Olen tagasi Tartus. Täna tegin esimest korda kööki pliidi alla tule. Nimelt kütab see minu tuba ja ma olen hetkel natuke külmetanud. Ei midagi hullu, kuid kaks päeva (just siis kui õues on paganama ilus ilm) olen olnud suur sõber sidruni, teetermose ja kaameli- ning lambavillast tekkidega, mis loodetavasti aitavad mul talve mõnusalt üle elada. Tegelikult pole kurta miskit, vajan lihtsalt mikro-puhkust. Korra aastas võib ju natuke tõbine olla.
Uus aasta on ka õppimise lainel. Kuigi see on rohkem segadust tekitanud, kui asi ilmselt väärt on. Hetkeseisuga olen alustanud magistriõpinguid Tartu ülikoolis, keskkonnatehnoloogia alal. Tervelt kuu aega olen hoolega püüdnud otsida endale juhendajat ja töö teemat ning koos sellega saanud ka selgema pildi, mis siis sellel erialal tehakse. Ausalt öeldes ei ole mu valikuvõimalused minu jaoks kuigi rõõmustavad. Hetkel tundub ainuke mõistlik variant valida ökosüsteemide tehnoloogia suund ning kirjutada oma töö botaanika osakonnas. Ja noh, ega see polegi ju kõige halvem.
Tuleb tunnistada, et kolm Tartu-aastat on mind piisavalt palju muutnud ning juurde tekitanud igasuguseid huvisid. Vahepeal, kui töörühma otsingud väga nukraks muutusid, hakkasid pähe tulema ka hoopis teistlaadi mõtted selle koha pealt, mida "mõistlikku" oma tudengieluga peale hakata :) Ja ega miski pole ju veel otsustatud. Vaatan, mis tulevik toob. Hetke seisuga (mis on aga pidevas muutumises) meeldiks mulle kõige rohkem TÜ KKT magistriõpingud, mille ma vähemalt kolme aasta peale venitaks. Esiteks - milleks kiirustada? Teiseks jõuab nii igasuguseid põnevaid vabaaineid võtta, mis võivad tuleviku hariduse seisukohast vajalikuks osutuda (vihjeks - doktoriõpe mind ei paelu, küll aga erinevad rakenduskõrghariduse õppekavad ning võimalik ka, et lisaks keskkonnatehnoloogiale ka magistriõpingud mõnel tervisega seotud erialal).
Sügisilmad annavad ennast rohkem tunda võrreldes eelmise aastaga. Kuidagi kõledam on. Emajõele sõudma satun küll endiselt mitu korda nädalas, kuid varuriideid kindlasti maha ei jäta. Kasvõi sellepärast, et nurga tagant võib ootamatult kallale tulla sügisene külm hoovihm.
Seega - sõudmine on endiselt vahva, tähtis ja täiesti omal kohal iga päev. Hooaeg hakkab muidugi lõppema - sel nädalavahetusel sõideti Väikeste Paatide regatti ning kaks nädalat tagasi selgitati Tartu meistrid. Järgmisel nädalavahetusel on aga uhke kaheksapaatide regatt. Masendav lausa, et mina tol päeval tööl ole ):
Varsti-varsti aga saan võistelda juba uue koduklubi ehk SK Pärnu eest :) Talvel ootab ees EMT sisesõudesari (kus saavad osaleda kõik soovijad). Seniks tuleb aga trenniplaani hoolega täita ning rohkem mitte haigeks jääda. Ise loodan, et tuleb korralik talv. Tahaks suusatada ka. Eelmine talv ma selleni ei jõudnud (häbi mul olgu).
Ja üks tore üritus on vahepeal veel toimunud. Kevadel kirjutasin, kuidas meie harrastussõudjate võistkond Tallinnas ergomeetrimaratonil käis. Tol korral sõideti tõeline ultradistants - 100km ning võistkonna suurusele piire ei pandud. Sel korral oli ees aga 42 195 m ehk siis tavaline maratonidistants ning võistkonda lubati kõige rohkem 4 inimest. Meie puhul siis neljane naiskond ehk Helina, Pillerin, Hanna-Mari ning mina. Kuuldatavasti polnud taolist distantsi sellisel kujul Eestis varem sõutud.
Vahetus.
Meie strateegia oli sõuda 500m lõike ning hoida tempot 2:00.0 (500m). See andis igaühele taastumisaega umbes 6 minutit. Igaühele jäi sõita 21 lõiku.
6 minutit taastumiseks.
Ja nii ta lahti läks! Kohe algusest peale sai vastav tempo valitud ning ega me võistluse jooksul seda väga alla ei lasknud. 500m on piisavalt lühike maa, et tempot hoida - esimene minut läheb märkamatult, teine minut natuke raskemini, kuid lõpus suudad ikka veel korraks kiirendada.
Nägime, et teiste naiskondade strateegiaks olid väheke pikemad lõigud. Võistluse jooksul, nii vähe kui selleks mahti oli, püüdsin jägida ikka rohkem teiste naiskondade tööd. Sest kellega sa ennast ikka võrdled kui rohkem omasugustega :)
Võistkondade "jõujaamad"
Pidevad vahetused olid lõppkokkuvõttes täitsa mõnusad. Algul pelgasin natuke kõigest 6-minutilist taastumiseaega, kuid tegelikult oli see täiesti piisav ning ei tekkinud "mahajahtumist". Raske moment minu jaoks oli siis, kui sõidetud umbes pool maad ehk siis mingi 10 lõiku. Aga sealt edasi meetrid muudkui vähenesid ja vähenesid ning lõpuks hakkas jooksma viimane 10 km. Nüüd tuli kõik välja panna, mis veel alles oli.
Ja nii 21 korda
Jõuvarude jaotumise kohta ma ei oska öelda, kuid mulle tundub, et igal distantsil - mida rohkem finiši poole, seda rohkem käib asi tahtejõu mõjul. Et see viimanegi jõuvaru endast üles leida ja töösse panna. Enda viimastel lõikudel suutsin ikka esimesed 100m tõmmata keskmisega alla 2:00.0 kuid edasi oli juba raske, olgugi, et lühike maa ju.
Veel natuke!
Viimastel kilomeetritel tekkis mõte teha edasi 300m kaupa. See jäi siiski teostamata, sest vahetustele oleks kulunud liialt aega. Siis läks juba nii, et üks tõmbas ja teised kolm ergutasid kõrvale. Ma ei tea, kui suurt lärmi me seal lõpuks tegime, kuid päris viimasel lõigul, kui Pillerin meie võistkonna uhkelt maratoni lõppu tõmbas, olid emotsioonid juba laest läbi lennanud :)
Finiš!
Küll see oli hea tunne. Taaskord tasus tulla, sest ma ei usu, et kuskil nii rõõmsa ja ägeda õhkkonnaga võistlusi korraldatakse (ma loodan, et ma eksin :).
Teiste võistlejate finišeid tuli väheke oodata. Ootasime ka tulemusi, sest meil polnud võistluse ajal eriti aega ringi vahtida. Nii palju teadsime, et naiskondadest juhime, kuid üldarvestusest polnud eriti aimu.
Autasustamine toimus mitmes erinevas kategoorias: üksiküritajad - mehed ja naised eraldi, segavõistkonnad, naiskonnad. Naiskondadest platseerusime meie, Tartu N4x, Arigato I maismaa sõudemaratonil poodiumi kõrgeimale kohale. Oli hea tunne küll :) Edestasime teiseks tulnuid ligikaudu 10 minutiga.
"Naiskondade seas tegi puhta töö ka pärissõudmises edukalt liikuv neljapaadi koosseis Tartust" - Sõudeliit
(einoh, tore kui nad nii arvavad :)
Ühesõnaga - elu käib tunniplaani, võistluskalendri ning töögraafiku järgi. Aeg lendab, aga vähemalt mitte tühjalt.
