Leidsin sellise kaardi:
http://www.mnt.ee/index.php?id=13922
http://www.mnt.ee/public/Louna_regioon/Liikluskasvatus/jalgrattatreeningute_marsruudid_2011_louna.pdf
Minusugusele laiskloomale meeldib, kui keegi viitsib head kohad ära märkida :) No kui on kaks tundi vaba aega ja suvalisel suurel maanteel edasi-tagasi sõita ei viitsi.
Ühtlasi tunnen mina puudust Eesti kergliiklusteede (mida on ju täiesti arvestatav hulk) ehk rulli- ja rattateede kaardi puudumisest internetis. Neid ei oleks ju raske näiteks Regio või Maa-ameti kaardiserveritesse lisada. Näiteks Tallinnas mõistetakse rattatee all päris eraldi kergliiklusteed aga samamoodi võib olla märgitud vaevalt poolemeetrilaiune riba sõidutee servas Liivalaia tänaval, kuhu mina isiklikult tipptunni ajal rattaga ei roni. Ehk siis, palun tehke korralik kaart mõnda kasutajasõbralikku keskkonda, ma ise ei oska.
5.23.2011
5.19.2011
Kanuumatk Kasaril
16.-18. mai käisin kasuisa Jüriga kanuumatkal Kasari jõel. Mu vanemad pidid minema koos, kuid ema jäi haigeks ning ma pakkusin ennast asemele.
Matka algus oli Lümandu, kus lasime paadid vette ühe talu hoovist. Ilm oli pilves, hommikul isegi vihmane, kuid üsna pea läks selgeks. Jõgi oli sel lõigul üsna kitsas ja rahulik.
Rahulik oli aga vaid esimesed 40 minutit. Liikusime teise paadiga üsna lähestikku. Varsti jõudsime ühe vana veskitammi jäänusteni. Tegemist oli väiksemat sorti paisuga, kuid kividega arvestada ei osanud. Eesolev paat jäi kinni ning keeras ennast vooluga risti. Meie, kes me olime liiga lähedal, sõitsime esimestele otsa ning läksime külgepidi kokku. Esimese paadi tüürija ronis välja ning üritas paati liikuma saada, mis tal lõpuks ka õnnestus. Meil kadus tasakaal ja kuna mina ei mõistnud oma aeru maha panna, läksime kohe paremale kummuli.
Ehmatus oli päris suur, kuid õnneks oli põhi madal ning saime asjad kõik kätte. Välja arvatud minu aer, millest ma lahti lasin ning mis kohe ära triivis. Teised tõid selle ära samal ajal kui meie oma kanuu kaldale tõmbasime ja mina kuivi riideid otsima hakkasin.
Kuna keegi polnud arvestanud sellega, et meie paadi iseärasuste ja raskuse tõttu on ümberminek sellises kohas ülitõenäoline, siis olime oma asjad üsna hooletult pakkinud. Ainus kott, mis pidi olema täiesti veekindel, lasi lõbusalt vett läbi, seega mina olin kuivade riieteta. Üks kampsun siiski leidus ning ülejäänu sain laenata teistelt. Kotid, mis olid küll prügikottides, kuid kinni sidumata, said kõik üsna märjaks, kaasaarvatud telk ja magamiskotid.
Aga ega sellepärast ju midagi pooleli ei jää :) Asjad paati tagasi, enam-vähem kuivad asjad selga ning edasi. Taolisi veskitammede jäänuseid leidus ülemjooksul hulgi, vaatamata suhteliselt kõrgele veeseisule. Suvel pole seal kanuuga vist midagi teha sest siis ei saa kärestikest enam üle, vaid tuleb paat tühjaks tõsta ning üle tassida ja nii iga natukese aja tagant. Ja üldiselt on see jõgi üsna madal. Mõne aja pärast ootas ees suurem pais, millest enam üle sõita ei saanud. Tõmbasime kaldale ja tegime lõunapausi. Külma vastu aitas söömine ning igaks juhuks kaasa võetud rummipudel, mis osutus (terve matka jooksul) täiesti vajalikuks. Edasi tõmbasime rahulikult ja loopisime lanti. Kala hakkas võtma täpselt kell kolm, kuid needki ainult pisikesed ja kedagi korralikku meil kätte saada ei õnnestunud.
Jõudnud Sipa silla alt läbi, hakkasime otsime ööbimiskohta. Leidsime hästi kena laagriplatsi, kus jõe vasak kallas oli kõrgem, kuid mitte nii kõrge, et poleks kaldale saanud. Ilm oli väga tuuline, kuid selge
Nii juhtub kui prügikotid, millesse su asjad on pakitud, ei ole kinni seotud :D
Riputasime kõik oma vettinud kraami kuivama, nende hulgas ka magamiskotid ning telgikatuse. Tuulega läks päris kiirest ning ööseks oli vähemalt magamisvarustus kuiv. Kuivi jalatseid aga ei näinud ma enne matka lõppu. Sellest polnud midagi, sest muuhulgas õpitud asjadele sai selgeks, et villane asi või ju märg olla, aga sooja hoiab ta sellest hoolimata samas kui puuvillased asjad võib kõik südamerahuga koju jätta.
Õhtul keetsime jõe kaldal teed ning vaatasime üle jõe metsaserval tegutsevat metsseakarja. Pilti saada ei õnnestunud, sest notsud olid liiga kaugel. Inimest nad ei kartnud ning meie eemalt vaatamine neid ära ei peletanud.
Järgmine hommik ärkasin umbes kaheksa ajal. Hommikusöök. Sellele järgnes pakkimine. Jaotasin oma kuivad riided kaheks ning pakkisin ühe osa "veekindlasse" kotti. See ei pea vett vaatamata kõikidele näitajatele, kuid paremat meil ei olnud ning see oli ainus koht, kus julgesime hoida fotokat. Sellepärast oli tegu üsna pildivaese matkaga kuna vee peal olles ma fotokat kotist välja võtta ei tahtnud.
Edasi läks ilus rahulik jõgi mõnusalt pilves (kala)ilmaga. Kala me otse loomulikult ei saanud. Saime hoopis järjekordsed kärestikud ja paisud. Tegelikult on nad toredad aga mitte juhul kui peab pidevalt muretsema asjade märjakssaamise üle ning endal on kuivad riided peaaegu otsas. Mitu korda jäime kivide otsa kinni ning Jüri hüppas pidevalt paadist välja, et meid lahti lükata. Minu jaoks oli päris keeruline tegeleda kivide jälgimise, tõmbamise ja hoobamisega ning sellega, et kõiki asju õigel ajal teha.
Sel hetkel, kui kõik hakkas kenasti minema ning kiviste kohtade ületamine ei olnud enam üldse hirmus, saabus järjekordne pikk lõik kärestikke (Kaguvere lähedal, nagu hiljem kaardilt selgus). Olime kõigest puhtalt läbi tulnud, kui vool läks kiiremaks ning viimased kivid enne silda lõid hooga meie paadi kõikuma, vesi tuli sisse ja läksime (jälle) ümber. Ehmatus oli suurem, kuna vool tõmbas mu vee alla, paadist ma enam kinni ei saanud ning üritasin kivisel põhjal tuge leida. Kuidagi sain lõpuks nöörist kinni ning lükkasime paadi tagasi õigetpidi ja katsusime asju kätte saada. Vedasime ennast jälle kaldale ning võtsime hea meelega vastu minema triivinud aeru ja landikoti, mille teised olid kinni püüdnud. Ega siis midagi - kuivad riided selga (küll oli hea, et ma neist pooled ära pakkisin) ning järjekordne paar pükse teistelt laenatud. Järgnes juba tuttav tegevus, asjade kokku korjamine, väljaväänamine, teejoomine ja uuesti minek. Ausalt öeldes mõtlesin sel hetkel korraks küll, et kas nüüd ikka minnakse edasi või mitte. Magamisvarustus oli kuivaks jäänud, seega küsimust ei olnud ja läksime edasi.
Edasine sõit läks täiesti ootuspäraselt - nii kui jõgi oli muutunud laiaks, rahulikuks ja ilusaks, oli järgmise käänu tagant oodata paisu. Kolmandat korda meil ujuma minna siiski ei õnnestunud. Jõudsime Teenuse sillani, kus oli parasjagu käimas silla remont. Enne seda loomulikult suurem pais. See on lihtsalt nii eestlaslik kui üldse olla saab, et igal majapidamisel pidi olema oma isiklik veskitamm :D Tõmbasime korraks kaldale ja võtsime mõned asjad paadist välja. Paisust mindi üle üks inimene paadis ehk siis ainult tüürijad, et paadi nina oleks võimalikult kerge. Meie oma oleks ka seekord äärepealt kummuli läinud kuid läks siiski hästi.
Sõitsime veel umbes tunnikese, otsides laagriplatsi. Lõpuks valisime üsna suvalise sobiva kaldapealse ja asusime asju kuivatama. Öösel oli ilm väga raju - sadas vihma ning kuna olime lagedal, siis oli väga tuuline. Hommiku tuli vara ja vihmaselt, seega saime suhteliselt vara vee peale. Jäänud oli veel viimane lõik Kasari sillani ning see oli enamikus lage ala, kus jõgi on juba laiem ja sügavam. Esimene pool läks kiiresti. Varsti tuli välja päike ning ilm läks väga soojaks. Jõudsime hästi ilusa jõe lõiguni, kus tekkis tunne, nagu sõidaks kuskil pargis - mõlemal pool jõge olid puud, jõgi ise rahulik, lai ja ilus. Varsti saime kala - Jüri tõmbas välja ühe haugi. See jäigi kogu matka saagiks. Ka jõeäärsed kalamehed, nii palju kui me neid nägime, ei olnud midagi saanud.
Jõgi oli juba kaua aega kohisenud ning varsti jõudsime suure paisuni, millest samuti läbi sõita poleks õnnestunud.
Matka algus oli Lümandu, kus lasime paadid vette ühe talu hoovist. Ilm oli pilves, hommikul isegi vihmane, kuid üsna pea läks selgeks. Jõgi oli sel lõigul üsna kitsas ja rahulik.
Ehmatus oli päris suur, kuid õnneks oli põhi madal ning saime asjad kõik kätte. Välja arvatud minu aer, millest ma lahti lasin ning mis kohe ära triivis. Teised tõid selle ära samal ajal kui meie oma kanuu kaldale tõmbasime ja mina kuivi riideid otsima hakkasin.
Kuna keegi polnud arvestanud sellega, et meie paadi iseärasuste ja raskuse tõttu on ümberminek sellises kohas ülitõenäoline, siis olime oma asjad üsna hooletult pakkinud. Ainus kott, mis pidi olema täiesti veekindel, lasi lõbusalt vett läbi, seega mina olin kuivade riieteta. Üks kampsun siiski leidus ning ülejäänu sain laenata teistelt. Kotid, mis olid küll prügikottides, kuid kinni sidumata, said kõik üsna märjaks, kaasaarvatud telk ja magamiskotid.
Aga ega sellepärast ju midagi pooleli ei jää :) Asjad paati tagasi, enam-vähem kuivad asjad selga ning edasi. Taolisi veskitammede jäänuseid leidus ülemjooksul hulgi, vaatamata suhteliselt kõrgele veeseisule. Suvel pole seal kanuuga vist midagi teha sest siis ei saa kärestikest enam üle, vaid tuleb paat tühjaks tõsta ning üle tassida ja nii iga natukese aja tagant. Ja üldiselt on see jõgi üsna madal. Mõne aja pärast ootas ees suurem pais, millest enam üle sõita ei saanud. Tõmbasime kaldale ja tegime lõunapausi. Külma vastu aitas söömine ning igaks juhuks kaasa võetud rummipudel, mis osutus (terve matka jooksul) täiesti vajalikuks. Edasi tõmbasime rahulikult ja loopisime lanti. Kala hakkas võtma täpselt kell kolm, kuid needki ainult pisikesed ja kedagi korralikku meil kätte saada ei õnnestunud.
Jõudnud Sipa silla alt läbi, hakkasime otsime ööbimiskohta. Leidsime hästi kena laagriplatsi, kus jõe vasak kallas oli kõrgem, kuid mitte nii kõrge, et poleks kaldale saanud. Ilm oli väga tuuline, kuid selge
Nii juhtub kui prügikotid, millesse su asjad on pakitud, ei ole kinni seotud :D
Riputasime kõik oma vettinud kraami kuivama, nende hulgas ka magamiskotid ning telgikatuse. Tuulega läks päris kiirest ning ööseks oli vähemalt magamisvarustus kuiv. Kuivi jalatseid aga ei näinud ma enne matka lõppu. Sellest polnud midagi, sest muuhulgas õpitud asjadele sai selgeks, et villane asi või ju märg olla, aga sooja hoiab ta sellest hoolimata samas kui puuvillased asjad võib kõik südamerahuga koju jätta.
Õhtul keetsime jõe kaldal teed ning vaatasime üle jõe metsaserval tegutsevat metsseakarja. Pilti saada ei õnnestunud, sest notsud olid liiga kaugel. Inimest nad ei kartnud ning meie eemalt vaatamine neid ära ei peletanud.
Järgmine hommik ärkasin umbes kaheksa ajal. Hommikusöök. Sellele järgnes pakkimine. Jaotasin oma kuivad riided kaheks ning pakkisin ühe osa "veekindlasse" kotti. See ei pea vett vaatamata kõikidele näitajatele, kuid paremat meil ei olnud ning see oli ainus koht, kus julgesime hoida fotokat. Sellepärast oli tegu üsna pildivaese matkaga kuna vee peal olles ma fotokat kotist välja võtta ei tahtnud.
Edasi läks ilus rahulik jõgi mõnusalt pilves (kala)ilmaga. Kala me otse loomulikult ei saanud. Saime hoopis järjekordsed kärestikud ja paisud. Tegelikult on nad toredad aga mitte juhul kui peab pidevalt muretsema asjade märjakssaamise üle ning endal on kuivad riided peaaegu otsas. Mitu korda jäime kivide otsa kinni ning Jüri hüppas pidevalt paadist välja, et meid lahti lükata. Minu jaoks oli päris keeruline tegeleda kivide jälgimise, tõmbamise ja hoobamisega ning sellega, et kõiki asju õigel ajal teha.
Sel hetkel, kui kõik hakkas kenasti minema ning kiviste kohtade ületamine ei olnud enam üldse hirmus, saabus järjekordne pikk lõik kärestikke (Kaguvere lähedal, nagu hiljem kaardilt selgus). Olime kõigest puhtalt läbi tulnud, kui vool läks kiiremaks ning viimased kivid enne silda lõid hooga meie paadi kõikuma, vesi tuli sisse ja läksime (jälle) ümber. Ehmatus oli suurem, kuna vool tõmbas mu vee alla, paadist ma enam kinni ei saanud ning üritasin kivisel põhjal tuge leida. Kuidagi sain lõpuks nöörist kinni ning lükkasime paadi tagasi õigetpidi ja katsusime asju kätte saada. Vedasime ennast jälle kaldale ning võtsime hea meelega vastu minema triivinud aeru ja landikoti, mille teised olid kinni püüdnud. Ega siis midagi - kuivad riided selga (küll oli hea, et ma neist pooled ära pakkisin) ning järjekordne paar pükse teistelt laenatud. Järgnes juba tuttav tegevus, asjade kokku korjamine, väljaväänamine, teejoomine ja uuesti minek. Ausalt öeldes mõtlesin sel hetkel korraks küll, et kas nüüd ikka minnakse edasi või mitte. Magamisvarustus oli kuivaks jäänud, seega küsimust ei olnud ja läksime edasi.
Edasine sõit läks täiesti ootuspäraselt - nii kui jõgi oli muutunud laiaks, rahulikuks ja ilusaks, oli järgmise käänu tagant oodata paisu. Kolmandat korda meil ujuma minna siiski ei õnnestunud. Jõudsime Teenuse sillani, kus oli parasjagu käimas silla remont. Enne seda loomulikult suurem pais. See on lihtsalt nii eestlaslik kui üldse olla saab, et igal majapidamisel pidi olema oma isiklik veskitamm :D Tõmbasime korraks kaldale ja võtsime mõned asjad paadist välja. Paisust mindi üle üks inimene paadis ehk siis ainult tüürijad, et paadi nina oleks võimalikult kerge. Meie oma oleks ka seekord äärepealt kummuli läinud kuid läks siiski hästi.
Sõitsime veel umbes tunnikese, otsides laagriplatsi. Lõpuks valisime üsna suvalise sobiva kaldapealse ja asusime asju kuivatama. Öösel oli ilm väga raju - sadas vihma ning kuna olime lagedal, siis oli väga tuuline. Hommiku tuli vara ja vihmaselt, seega saime suhteliselt vara vee peale. Jäänud oli veel viimane lõik Kasari sillani ning see oli enamikus lage ala, kus jõgi on juba laiem ja sügavam. Esimene pool läks kiiresti. Varsti tuli välja päike ning ilm läks väga soojaks. Jõudsime hästi ilusa jõe lõiguni, kus tekkis tunne, nagu sõidaks kuskil pargis - mõlemal pool jõge olid puud, jõgi ise rahulik, lai ja ilus. Varsti saime kala - Jüri tõmbas välja ühe haugi. See jäigi kogu matka saagiks. Ka jõeäärsed kalamehed, nii palju kui me neid nägime, ei olnud midagi saanud.
Jõgi oli juba kaua aega kohisenud ning varsti jõudsime suure paisuni, millest samuti läbi sõita poleks õnnestunud.
Asjad välja, paat välja, pärast paisu uuesti sisse ning siis nööri mööda kaldani talutada. Sealt äraminek oli omaette tsirkus, kuna vool ikkagi kiire ja kive ka piisavalt.
Kasari jõkke suubub Vigala jõgi. Sinnamaani oli rahulik aerutamine, siis pidasime lõunapausi, kuna olime graafikust ees. Päike paistis ning minul põles selle päevaga nägu totaalselt ära :D Lõunapausiks ronisime ühest kõrgest kaldast üles päikese kätte soojenema. Vastaskaldal oli turismitalu ning meid jälgisid terase pilguga kaks hobust ning lehmakari. Äraminek oli päris keeruline, sest tugev vastutuul ei hoolinud voolu suunast ning järgmised kuus kilomeetrit tähendasid jõhkrat aerutamist. Minu jaoks oli see vist matka nauditavamaid etappe, sest mulle meeldib kui raskeks läheb :D Just see hetk, kui sa oled parasjagu väsinud ja tuul nii tugev, et rahuliku aerutamisega liigud heal juhul vaid tagurpidi ning selleks, et edasi liikuda, tuleb rakendada kogu olemasolevat jõudu ning teha iga tõmme pikalt ja tugevalt. Mitte et minul oleks üldse mingit jõudu (ma olin kahtlemata kogu seltskonna nõrgim aer) aga nii hea on vaadata, kuidas paat vastutuult ikkagi liigub. Tuul oli täpselt nii tugev, et vool ei kandnud enam midagi, ning jõgi lainetas nagu meri ning kandis suurema tuuletakistusega objekte edukalt vastuvoolu. Liikumine toimus siiski jupikaupa, ühest tuulevaiksest sopist järgmisesse. Mingil hetkel olime paremas kaldas ning ei saanud enam minema, sest mina (parem aer) ei jõudnud tõmmata ja Jüri ei saanud seda teha, kuna vasakult poolt tõmbamine oleks meid ainult rohkem kaldasse viinud. Kohale siiski jõudsime ja päris lõpus olin päris läbi.
Ema tuli meile Kasari silla juurde autoga järgi ning mina sain esimest korda kolme päeva jooksul kuivad sokid ja jalatsid. Tõstsime paadi katusele ning sõitsime koju. Värskelt püütud haug läks pannile ning õhtusöök oli väga uhke. 12 tundi magusat und. Vägev matk oli, ma poleks paremat osanud tahta. :D Ühtlasi ei karda ma enam mitte midagi.
Tellimine:
Postitused (Atom)