***

Jupp aega on möödas viimasest postitusest. Ja ega ma ei pretendeerigi iganädalastele ülevaadetele, sest keda see ikka huvitab :)

Ei saa muidugi väita, nagu oleks viimased kuud möödunud ennastsalgava looderdamise seltsis, pigem risti vastupidi - enda tööga tapmine pole kunagi olnud nii sõltuvusttekitavalt magus.

Goddamn this dusty road

This hazy afternoon

I'm breathing in this silence like never before

Hakkab see ülivõrdes aasta läbi saama. Sellest on ausalt öeldes isegi kahju, sest tagasi vaadates on see nagu kastitäis šokolaadi - I'm so excited I just can't hold it in.

Ma ei tea, kas see on juhuslik või mitte, aga enda märgi (madu) aastad vist peaksidki head olema. Ma võtan sedasorti asju rohkem huumoriga aga vahva on ikka. 

Coming out of my cage 

And I've been doing just fine

Gotta gotta be down because I want it all

It started out with a kiss, how did it end up like this

It was only a kiss, it was only a kiss

***

Praegu istun suvilas ja ootan jõuluõhtu sauna. Magatud sai mitme öö jagu, mistõttu hommiku kohaletulekut oli väga raske aktsepteerida. Ilm on sel aastal omamoodi. Jõulutunnet tuleb otsida porilombist, mudasse uppuva kruusatee pealt ja vihma horisontaalseks puhuva tuule seest. Aga päris ausalt öeldes ma ei kurda üldse. Soe ilm on pärast mitut lummeuppuvat talve väga hea vaheldus ja teeb pealegi elu lihtsamaks. Eelmine aasta tulid jõulude ajal suvilasse ja sind ootas -7C temperatuur. Toas. Sel aastal oli vastav näitaja +7. 

And there's nothing sure in this world...

***

Mööduv aasta oli seega megatore. Selle iseloomustamiseks jääb inimkeelest ilmselgelt väheks, aga ma püüan.

Hetkel jaguneb mu elu kolme - töö, trenni ja kooli - vahel. Kõik on täiesti võrdsed (see toimib väga hästi). Ja kõigis kolmes olen leidnud oma elemendi, oma koha, kus mul on hea olla.

Hea olla muidugi ei tähenda mugavustsooni :D See on üldiselt asjade surm. Õnneks saab igapäevaselt piisavalt väljakutseid, mis on ellujäämiseks täiesti hädavajalik.

Þú ert ísjaki

You are an iceberg

AHHAA on imeline. See on mind väga hästi paika pannud. Ma poleks elus arvanud, et mul seal nii hea hakkab olema. Mitte et ma oleks hetkekski kahelnud selle fenomenis kui ideaalilähedase töökohana, aga ma lihtsalt ei julgenud loota enda sobivuse kohta. Aga on paika loksunud. Jätkuvalt on kõrvalt tore vaadata, kuidas mul on läinud selle töö juures tarvis oskusi ja teadmisi, mida ma olen saanud nii erinevatest kohtadest, mida muidu omavahel seostada oleks pehmelt öeldes imelik. 

Praegu siis järame õppeprogrammide kallal, millest mõne aja pärast suure töö tagajärjel võiks saada midagi tõeliselt head ja haridussüsteemi lõhkuvat. Seda on näha juba nende laste pealt, kes on käinud ja kellele on jubedalt meeldinud. Minul on selle projektiga seoses veel olnud põhjust kapipõhjast üles otsida digilaud ja nuusutada uut arvutiprogrammi ning (peaaegu) valmis nokitseda üks kujundus/lauamäng/õpimapp. Eks vaatab, mis sellest saab aga võimalus anti ja hakkasin kinni. Loodan, et pean vastu ja asi saab vaeva väärt :)

Samuti on asjadele haridusliku momendi andmine läbi õppepäevade läbiviimise pannud mõtlema enda tulevikuplaanide peale. Väga kergelt tuli otsus magistritöö teema siduda loodusharidusega. Täpsemalt ma veel ei ole jõudnud asja lahterdada aga küll seegi tuleb. Täpsustuseks siis - olen nüüd Eesti Maaülikooli "loodusturist" ehk võtmas endale vajalikku tasuta hariduse jätkamisest väheke praktilisema nurga alt kui seda on mõnevõrra akadeemilisem ja teaduslikum Tartu Ülikool.

Sõudmine kulgeb motivatsiooni lainel. Nagu muudegi asjadega, olen paigutunud kuhugi, kus mul on hea olla ja mille pealt edasi minna. Minu käest küsitakse palju, miks ma sellega sellisel kujul tegelen. Ja enamasti ei saada aru, ükskõik kui hästi ma seletada ei püüa. Lühidalt öeldes, kui ma panustan sellesse need tühised kümme tundi nädalas, siis saan ma vastu sada korda enam. See lihtsalt annab. Kõike. Kogemust, tugevust, tahtejõudu, iseloomu, enda piiride järjepidevat proovilepanekut ja seda meeletut rahulolu kui miski peaks hästi minema. Kuidas saabki küsida, milleks? See on ju ilmselge :)

Ja nii ma rabelengi. Mõnikord on kahju kui väga kiireks läheb. Näiteks ma ei jõudnud sel aastal mitte ühtegi jõulukaarti postkasti panna ja sellest on mul tõepoolest kahju. Aga samas ei soovi ma ka oluliselt rohkem vaba aega kui mul praegu on, sest ma ei taha tegevusetult oleleda. Kes teeb, see jõuab. Tundub, et see tõesti peab paika.

Don't stop when the red lights flash

Oh ride, free ride 

Won't you take me close to you

Muusikast jääb sellest aastast kõlama üksjagu. Suvel sai ootamatult pääsetud Green Day kontserdile. Ma arvan, et 14-aastasena oleksin ma küünte ja hammastega võideldes endale need piletid ka soetanud, kuid seekord jättis nende tulek kui selline üsna külmaks. Siis aga arvas loosiõnn, et pubekaea lemmikud tuleb ikka ära näha :) Elamus oli ootamatult väga hea. Ma siiani ei liigita nende muusikat Tõeliselt Hea Muusika kategooriasse, kuid see, mida ja kuidas nad laval esinevad ja on, tõi kõrvuni naeratuse näole. Vanad mehed aga teevad sellist klouni ja naudivad seda sajaga. Ma arvan, et nii peabki. Pluss nende ja neid soojendava bändi Billy Talent muusika sobib ülihästi trenni taustaks. 

Suurem sündmus minu jaoks oli aga Positivus. Kontsentreeritud kujul kolme päeva jooksul ut ja huvitavat muusikat kogeda oli elamus omaette. Kuna peaesinejaks Sigur Rós, siis ei tekkinud küsimust ka, kas minna või mitte. Nende kontserdist osa saamine oli väärt tund aega lava ees seismist, pressituna liikumatult piirete ja teiste fännide vahele, kes otse loomulikult liikusid ühtse hordina lava ette kohe pärast eelmist esinejat. Minul õnnestus platseeruda päris lähedale, piisavalt et näha kõiki emotsioone, mis nende muusikaga kaasneb ning olla hüpnotiseeritud terveks õhtuks. 

Festivali teistest esinejatest jäid kõige paremini kõlama Paabel, Tom Odell, üleni postiivsust täis Imagine Dragons ning Odd Hugo.

Hey!

That sounds like my luck

I get the short end of it

Oh I love, I love to be the underdog

Tegelikult on väga palju uut muusikat avastatud ning mis veel tähtsam, põhjalikult nauditud. 

***

Ma ei kahetse peaaegu midagi :) Kui siis, ehk ütlemata jäänud headusi inimestele, kes on minu heaks (isegi kui enda teadmata) teinud nii palju head, et nad seda ette ei kujutagi. Teadke siis, et ma hindan seda väga ja olen alatine tänuvõlglane. See aasta, mis nüüd varsti otsa saab, on olnud niivõrd silmiavav, et seda on raske hoomata. Täis nii palju imelist, kuid ka hulgaliselt kive, millest üle ronida. Aga ehk see polegi oluline. Ma tunnen end suurepäraselt hästi ja loodan iga päevaga ka midagi tagasi anda. 

Ja lõpetuseks kirjutan ma lause, mis jäi kõlama ühest tegelikult väga ilusast kevadpäevast. See on ühtlasi ka soov kõigile mulle olulistele inimestele.

Olge alati vähemalt sama hämmastavad edasi.

:)

There's a match now let me light it.

I had an epiphany

See on äge, kuidas põnevad mõtted tekivad mingites random olukordadades. Eile ma käisin jooksmas. Seda ma pole eriti palju teinud ja minu jaoks päris raske, aga ikkagi tahaks. Ja tore on vaadata, kuidas see aeg trenni alguses, mil sa pole veel üldsegi väsinud, iga korraga pikeneb.

Aga siis mingi hetk hakkas ikkagi raske. Ja ma ju ainult sörkisin. See pole vist isegi mingi õige jooksmine. Aga see selleks. Ma hakkasin mõtlema selle, et kui on raske, siis see pole tegelikult vabandus.

Kui sa oled paadis ja kõik läheb valesti ja sa oledki viimane... Sõudmises on see tore asjaolu ka, et sa ei näe endast eespool olijaid. Seega, kui olla viimane, siis võib päris nukker olla ja veel raskem motivatsiooni ja jõudu leida. Aga eile ma jõudsin ühe kavala mõtteni.

Kui iganes halvasti sul ei lähe, kui iganes aeglane sa seekord ei ole, kuitahes kiiremad kõik teised on, siis tegelikult on alati üks paat sinust aeglasem, üks jooksja sul veel seljataga - kellestki oled sa alati eespool. Ja see keegi oled sina ise, mõni aeg tagasi.

Aga kui sa seisma jääd, siis läheb isegi see aeglane ja algajam versioon sinust mingil hetkel mööda.

Evolutsioonibioloogid ütleksid siinkohal vist "Selleks, et paigal püsida, peab lakkamatult jooksma" (Punase Kuninganna hüpotees). Nii äge, kui ma saan midagi enda ökoloogiharidusest trenniblogisse pista.

Ehk siis mugavustsoon on kõige suurem vaenlane. Mida rohkem sa teed, seda rohkem sa edaspidi tegema pead. Nii lihtne ongi :)

Ma mõtlen sellele aeglasemale versioonile endast iga kord, kui mul raske hakkab.

Illustreerimiseks sobib veel see ägedus:

http://theoatmeal.com/comics/running

Ja lõppu mu eilse jooksuringi lemmiklugu:

Come to believe that I better not leave before I get my chance to ride on

Suvi hakkab läbi saama. Või noh, puhkus hakkab läbi saama :D Same thing. Aga tegelikult, olles veetnud kuu aega mere ääres, siis tundub küll, et augustikuule nii omased tormid pressivad uksest sisse küll.

Mere lähedust on tore tunda, eriti kui paar eelnevat suve on selles osas "vahele jäänud". Meri on nii äärmusest äärmusesse. Mina olen ka. Võib-olla ta sellepärast mulle meeldibki.

Sõudmises hakkab hooaeg ka läbi saama. Tegelikult - kuidas kellelgi. Minul hakkab läbi saama. Kuigi, eile hommikul tegin Pärnu jõel kahetunnise otsa, mille kohta võin vabalt öelda, et see oli parim trenn vee pea sel aastal. See tähendab, et eelnevad 800+ kilomeetrit olid palju vähem ideaalsed. Läksin umbes 8km ülesvoolu, peaaegu nii kaugele kui taolise paadiga saab. Väga ilusad kaldad, hea sile vesi ja supermõnus ilm - natuke pilves ja vaikne. Ja mul tuli kõik palju paremini välja. Kaugel veel ideaalsest, aga ikkagi. Selle nimel tasus need 800 eelnevat kilomeetrit ära rabeleda.

Päris huvitav aasta on seljataga. Kõik on läinud üle kivide ja kändude. Kui ma 2009. aastal trennitegemisega alustasin, siis oli esimene aasta päris vaevaline. See oli nagu hoovõtt. Harjumine. Praegu lõppevat hooaega võib samamoodi vaadata. Sellises mahus ja eesmärgist lähtuva, ajastatud kava järgi ma varem treeninud ei olnud. Ega varem vist poleks see ka jõukohaseks osutunud. Nüüd on ettekujutus olemas, mida tehakse, kui palju, millal ja kuidas. Kõige selgem on, et hästi väga pikk tee on veel käia ja soov seda teha tegelikult suurem kui kunagi varem.

Tulemustega hoobelda seekord aga ei saa. Suutsin ikka aeg-ajalt haigeks jääda ja see tegi nii mõnelegi sooritusele omad korrektiivid. Kõige hullem oli juuni alguses läbipõetu, sest alles nüüd on hea enesetunne tagasi tulnud. Aga nii läks ja mis seal enam.

Muidu on olnud väga õpetlik aasta. Mitte ainult koormuste ja tehnika, vaid ka enda tundmaõppimise koha pealt. Ei ole lihtne. Ei peagi olema :) Peab tegema ära töö, tegema seda korralikult (isegi kui treener kõrval ei ole) ja mitte võtma ühtegi asja iseenesestmõistetavalt. Trennikava, toitumine, oma aja planeerimine ja sealjuures tervise mitte unarusse jätmine on kõik võrdse kaaluga. Lisaks sellele tahab töö-, kooli- ja isiklik elu (ahahahaaa… siinkohal ma küll naeran, südamest) ka enda osa sellest kahekümne neljast tunnist, mis ühte ööpäeva mahub.

Ja ikka ma tahan! See on nii hea tunne, kui miski tuleb välja ja kannab vilja ja kui seda tükk aega tunda ei saa, siis see kõrvetab korralikult ja paneb ennast kokku võtma.

Kokkuvõtteks, motiveeritum kui eales varem. Ja siinkohal oleks õige koht kirja panna suured tänusõnad treenerile ja klubile, kellepoolsed vastutulekud on kohati raskesti seletatavad :D

Kellel veel sõudmisest minu blogis küll ja veel ei ole, võib lugeda ajakirja Jooksja juuninumbrit :)

In other news…

Töölenaasmine oli päris tore. See tähendab, et on hea koht. Kunagi, teises kohas tööl käies, ei saanud ma terve puhkuse aja magadagi, sest mõtlesin ainult tööle tagasi mineku peale ning lõppkokkuvõttes ma ei puhanudki. Seekord on hoopis teine tera. AHHAA on vahva koht ja sügisel saab veel möllu.

Sügis toob endaga veel kaasa õpingud Eesti Maaülikoolis, loodusturismi magistriõppekaval. Ma loodan sellest üksjagu :)

Samuti tuleb ka uus elukoht, vahepeatusega EMÜ ühiselamus. Seega, igati sobilik puhta lehe keeramine eesmärgiga kirjutada parem lugu kui eelmise aastaga.

Ärge te lootkegi...

...ühte mõistlikku või siis vähemalt sisukat postitust :)

There's no worries on the Earth tonight

We're all walking off the world tonight

It's not one to 99, it's 99 to one

Two thousand years of chasing taking its toll

I'm a mess and you're a work of art.

Time wounds all the heals

I'm wearing my heart on the noose

You know you gotta help me out

Oh, don't you put me on the back burner...

Time for some new challenges

When all else fails and the entire world falls apart...

and

Work hard

Have a great day out with a friend

Every once in a while sit down and take a deep breath

Only to get drunk and high on good music

In your head(phones)

And in the live

On the way home dance in the pouring rain

Mõttelõngad.

Saunas tekivad teinekord head mõtted :)

Kujuta ette üht tuba. Sul on seal väga hea olla. See tuba on soe, hubane, turvaline ja see meeldib sulle väga. 

Aga ühel hetkel sa pead sealt lahkuma. Sa pead minema ära, ukse enda järel lukku keerama ning võtme ära viskama. Sa ei saa sinna kunagi tagasi. Aga see kõik ei ole üldsegi halb.

Sa võid sellest toast võtta kaasa need asjad, mis sulle meeldivad. Kuid jällegi, kõike sa sealt endale ei saa. Sa võtad kõik need väikesed ja armsad asjad, mida sa ei raatsiks mitte kunagi ära visata ega maha jätta. Aga neid ei ole palju. Suured asjad jäävad maha, sest neid sa selga ei võta. Nad on liiga rasked. 

Sa pakid kõik kokku, paned nad sellesse väikesesse kotti, mis on kirju ja tore (sest suured kotid ei ole üldsegi toredad) ning paned selle endale üle õla, selja taha. Nüüd sa korraks vaatad neid suuri asju, mis sinna tuppa maha jäävad. Kuitahes ägedad need ei ole, sa ei jõua ühtegi neist selga vinnata ning sa tegelikult ei tahaks neid terve ülejäänud tee kaasas tarida. Sa võid nad meelde jätta. 

Siis sa paned ukse enda järelt kinni. Hästi korralikult, sest mõnikord vanad uksed ei tööta korralikult ja pealegi on nad puust ja rasked. Siis võtad kaelast võtme. Kaelas on ta sellepärast, et sa pole kunagi julgenud seda mujale jätta hirmust see kuskile unustada. Keerad ukse lukku ja lähed.

Nüüd tuleb kõige raskem koht. Võtit ei tohi enam kaela panna. Ka mujale mitte. Sinna tuppa sa enam ei lähe, järelikult pole sul enam vaja ka võtit. Tuleb leida jõgi, kõndida sillale ja visata võti vette. See on ainus võimalus, kus ei teki meeletut kiusatust seda taas otsima minna, sest see oleks hullem kui nõel heinakuhjas.

Võti kaob. Sina lähed oma teed. Ja kui sul kunagi tekib selle toa järele igatsus, siis leiad sa oma kotist üles need väikesed asjad, mis sa kaasa võtsid ja mis sulle armsad on. Tõmbasid otsad kokku ja oled sellega rahul, sest pole hullemat kui lahendamata jäänud probleemid, õhus rippuvad küsimused ning teadmatus, mis edasi saab. Ees on uus ja põnev rada. 

Inspire

Sellepärast, et ma olen kevadet täis :)

Privately divided by a world so undecided

Those kind of hugs...

Stranger things have happened.

Ever wonder if it's all for you

VIII Võhandu maraton

Hoolimata sellest, et kevad ennast sel aastal pikalt ja laialt oodata lasi, jõudis täiesti märkamatult kätte see aprillikuu päev, kus leiadis aset VIII Võhandu maraton. Olime ka sel aastal minejad. Peamiselt sellepärast, et oleks võrdlusmoment eelmise aastaga.

Ka sel korral saabusime Võrru juba reede õhtul. Korraldajad olid sel aastal teinud vastavalt oludele väikesed muudatused. Nagu eelmiselgi aastal, otsustati jääolude tõttu ära jätta viiekilomeetrine ring Tamula järvel. Start oli seega Roosisaare silla all ning toimus kolmes jaos - kõige varem said veele raftid ning muud paadid, tund aega hiljem kanuud ning viimasena, kell 9.00 süstad. Meil täitsa sobis - sai hommikul kauem magada.

See paat on nii kerge!!?!!

(ma ei saa sellest üle :)

Fine tuning ehk teip, teip ja veel teipi.

Ema oli taaskord vapra saateauto juhi rollis. Ilma temata poleks meie üritusest miskit välja tulnud. Me ei saanud talle isegi lubada, et me külma vette ei kuku.

Panime oma paadi reede õhtul järve kaldale maha, tegime veel viimased täiendused ning suundusime edasi ööbimispaika Vastseliinas.

Öö oli suhteliselt magamata. Hommikul jõudsime täitsa aegsasti kohale ning vastupidiselt eelmisele aastale stardialas suurt tunglemist ei olnud. Ilm oli külm ja pilves ning ruuporist teatati veetemperatuuriks +2C. See on tegelikult päris külm. Stardiks paluti veerand tundi varem paadid vette lasta ning silla alla koguneda. Kanuusid oli nimekirjas üles antud 175 seega parasjagu. Siin samuti väga suurt trügimist ei olnud.

Roosisaare - Paidra (26km)

Maratoni esimene kolmandik on võrdlemisi aeglase vooluga. Saime rahulikult soojaks (see tähendab, et mina sain rahulikult soojaks, Jüri hakkas talle omaselt esimesest kilomeetrist alates võistlema). Kella jälgides liikusime eelmise aasta tempoga võrreldes umbes 5min 5 kilomeetri kohta kiiremini. Kuna start anti tund aega hiljem, oli suur soov sõita natuke tempokamalt, et jõuda finišisse enne kui päike loojub (eelmisel aastal jõudsime väga täpselt). Vett oli Võhandul seekord aga oluliselt rohkem ning tänu sellele ka vool kiirem. 26km ilma pausita on aga piisavalt pikk, et istumine ebameeldivaks muutuks, kõht tühjaks läheks ning kerge tüdimus nõmedalt külma ilma pärast tekkida jõuaks. Paidral oli esimene ületõstmine, kuid pikka peatust lubada ei saanud - seistes hakkas kohe külm ning selleks, et uuesti sooja saada ning kätesse vereringe tagasi saada, kulus umbes veerand tundi.

Paidra

Paidra - Leevi (10km)

Järgnes kiire lõik veelgi kiirema vooluga. Jõesängis oli ikka palju rohkem vett, tänu millele kanuu tüürimine päris keeruliseks osutus. Selle lühikese lõige peal nägime ohtralt ümberläinud paate ja mitte eriti rõõmsaid aerutajaid. Ilm ei läinud sugugi paremaks ning minul hakkas igasugune entusiasm kiiresti kaduma. Ma arvan, et kui oleksime ümber läinud, siis oleks see võinud halvasti lõppeda, sest vesi oli tõeliselt külm. Korra pidime ka kaldale hüppama, sest kõrge veetaseme tõttu oli üks raft meie ees ühe madala silla alla kinni jäänud. Saime üsna viimasel minutil kaldale tõmmatud - jällegi vedamine, sest külgepidi kokkuminek meie paadiga on päris halb mõte.

Leevi-Reo (15km)

Leevil tuli jällegi paati paisust üle tassida. Selleks hetkeks oli minul väga külm, sooja enam aerutamisega ei saanud ning kui keegi oleks välja pakkunud idee koju minna, oleksin rõõmuga nõus olnud. Ei saanud ma seekord aru, mida ma sellises kohas teen ja mis mul viga on, et vabatahtlikult sellise vee peale ronin :) Aga tegelikult hakkas üritus viimaks ometi paremuse poole keerama. Kõik veskitammid, mis eelmisel aastal kujutasid potentsiaalset ümberminekut, olid kõrge veega pea märkamatud. Kahel viimasel, Viiral ning Süvahavval oli seisulaine nii suur, et mina kui eesistuja sain kahel korral ämbritäie külma vett sülle. Egas midagi, kui jälle kaldale  ja paat kummuli. Õnneks olin paati kaasa võtnud kuivad riided, sest läbimärja alumise otsaga oleks edasine minek natuke nukker olnud. Järgmisse kontrollpunkti palusin emal (kes oli meie vapper saateauto juht) tuua kuivad sokid ja papud.

Reo-Leevaku (21km)

Edasine Võhandu on suhteliselt aeglase vooluga. Puhkus sai läbi, nüüd oli tarvis jälle vaeva näha. Tegelikkus aga kujunes natukene toredamaks. Päike tuli välja, paljukardetud tugev tuul puhus ainult mõnes kohas ning üleujutuse tõttu sai käänulise jõe peal nii palju lõigata, et kokkuvõttes sõitsime ilmselt mõne kilomeetri lühema distantsi. Ja eile olin ma selle üle siiralt rõõmus, et ei pidanud kõiki neid kurve hambad ristis läbi aerutama. Paar korda istusime küll põhja peal kinni, kuid liikuma saime ikka ja midagi "põnevat" ei juhtunud. Hakkas tekkima selline sooja kevadise pärastlõuna tunne, kus aeglane tiksumine on täiesti omal kohal ja sai nautida suhtlemist ja muljetamist teiste paatkondadega. Oli rõõmus tõdeda, et päris mitu nägu on juba tuttavad ning samas tempos sõitjatega ikka mõne aja tagant paar sõna vahetada saab. Rahvas Võhandul on vist alati heatujuline :) Kõigil on ju raske.

Leevaku-Räpina (15km)

Lõpp hakkas paistma. Kulgesime endiselt rahulikult, minul polnud tekkinud mingit soovi ennast väheke kiirema tempoga vaevata ja ma ei lasnud ennast provotseerida selja tagant tulevatest kommentaaridest liiga nõrga tõmbamise kohta :) Lõikasime endiselt kurve kuna tegelikku voolusängi asukohast oli suhteliselt võimatu aru saada. Vett oli lausa nii palju, et soovijad oleksid saanud aerutada ka kuusemetsa all. Tuule vastu tuli paaril korral võidelda, kuid õhtu saabudes hakkas asi vaibuma.

Räpina-Võõpsu (9km)

Räpinas püüdis meid tervitustelgis kinni keegi mikrofoniga tegelane ja küsis kuidas meil läheb. Paati visati kaks Red Bulli, millest enda oma andsin emale, kellel päevapikkuse autosõidu järel oli seda ilmselgelt rohkem tarvis kui minul. Räpinast Võõpsu oli vool jällegi tugevam, kuid kahjuks polnud meil kedagi taga ajada. Liiklus jõel oli ära hajunud ning ilma silmsideta on raske end motiveerida. Meist möödus üks kahene süst, kes arvasid, et me oleme ikka uskumatult tublid, et jaksame ja viitsime. Kommentaariks siinkohal, et tegelikult ei ole üldse tore vaadata kõiki neid kiiremaid paate, kes peale vaadates ei näe üldse vaeva. vaid liuglevad muretult mööda samal ajal kui sina iga tõmbe ajal mõtled - milleks seda kõike vaja on? Aga enesest mõista on tore, kui keegi sind kiidab ja jõudu soovisid paari erandiga kõik möödujad. Enne lõppu saime mööda veel kahest suurest raftist ning päris lõpus saime ikkagi hakkama ka korraliku lõpuspurdiga. Tagant hakkas paistma paar kanuud, keda lihtsalt ei tohtinud mööda lasta.

Väga tore oli lõpuks jõuda finišisse. Pean tunnistama, et sel aastal jäi minul natuke puudu vaimustusest, mis oleks mind kindlasti kiiremini liigatama pannud. Ja kanuuga maratoni läbimisest on vist mõneks ajaks isu täis :) Aga siiski, parandasime eelmise aasta aega tunnivõrra. Aeg 12h 20min, üldarvestuses 240. ning C2MIX klassis 11/20 koht. Pole üldse paha. Väga tore näha, kui palju inimesi on vapralt tulnud kevadist külma vett trotsima ja ennast proovile panema. Müts maha kõigi osalejate ees ja suur aitäh kõikidele vahvatele kaasaelajatele ja kaasasõitjatele. Ilma teieta pole asi midagi väärt.

Ja muidugi eriliselt suured tänud emale, kes terve päeva roolis vastu pidas ja meie lollustega rinda pistis, Siretile, kes toitumise koha pealt väga head nõu andis (Nutrilligent) ning Raivole, kes taaskord väga lahkelt mulle aeru laenas.