See on äge, kuidas põnevad mõtted tekivad mingites random olukordadades. Eile ma käisin jooksmas. Seda ma pole eriti palju teinud ja minu jaoks päris raske, aga ikkagi tahaks. Ja tore on vaadata, kuidas see aeg trenni alguses, mil sa pole veel üldsegi väsinud, iga korraga pikeneb.
Aga siis mingi hetk hakkas ikkagi raske. Ja ma ju ainult sörkisin. See pole vist isegi mingi õige jooksmine. Aga see selleks. Ma hakkasin mõtlema selle, et kui on raske, siis see pole tegelikult vabandus.
Kui sa oled paadis ja kõik läheb valesti ja sa oledki viimane... Sõudmises on see tore asjaolu ka, et sa ei näe endast eespool olijaid. Seega, kui olla viimane, siis võib päris nukker olla ja veel raskem motivatsiooni ja jõudu leida. Aga eile ma jõudsin ühe kavala mõtteni.
Kui iganes halvasti sul ei lähe, kui iganes aeglane sa seekord ei ole, kuitahes kiiremad kõik teised on, siis tegelikult on alati üks paat sinust aeglasem, üks jooksja sul veel seljataga - kellestki oled sa alati eespool. Ja see keegi oled sina ise, mõni aeg tagasi.
Aga kui sa seisma jääd, siis läheb isegi see aeglane ja algajam versioon sinust mingil hetkel mööda.
Evolutsioonibioloogid ütleksid siinkohal vist "Selleks, et paigal püsida, peab lakkamatult jooksma" (Punase Kuninganna hüpotees). Nii äge, kui ma saan midagi enda ökoloogiharidusest trenniblogisse pista.
Ehk siis mugavustsoon on kõige suurem vaenlane. Mida rohkem sa teed, seda rohkem sa edaspidi tegema pead. Nii lihtne ongi :)
Ma mõtlen sellele aeglasemale versioonile endast iga kord, kui mul raske hakkab.
Suvi hakkab läbi saama. Või noh, puhkus hakkab läbi saama :D Same thing. Aga tegelikult, olles veetnud kuu aega mere ääres, siis tundub küll, et augustikuule nii omased tormid pressivad uksest sisse küll.
Mere lähedust on tore tunda, eriti kui paar eelnevat suve on selles osas "vahele jäänud". Meri on nii äärmusest äärmusesse. Mina olen ka. Võib-olla ta sellepärast mulle meeldibki.
Sõudmises hakkab hooaeg ka läbi saama. Tegelikult - kuidas kellelgi. Minul hakkab läbi saama. Kuigi, eile hommikul tegin Pärnu jõel kahetunnise otsa, mille kohta võin vabalt öelda, et see oli parim trenn vee pea sel aastal. See tähendab, et eelnevad 800+ kilomeetrit olid palju vähem ideaalsed. Läksin umbes 8km ülesvoolu, peaaegu nii kaugele kui taolise paadiga saab. Väga ilusad kaldad, hea sile vesi ja supermõnus ilm - natuke pilves ja vaikne. Ja mul tuli kõik palju paremini välja. Kaugel veel ideaalsest, aga ikkagi. Selle nimel tasus need 800 eelnevat kilomeetrit ära rabeleda.
Päris huvitav aasta on seljataga. Kõik on läinud üle kivide ja kändude. Kui ma 2009. aastal trennitegemisega alustasin, siis oli esimene aasta päris vaevaline. See oli nagu hoovõtt. Harjumine. Praegu lõppevat hooaega võib samamoodi vaadata. Sellises mahus ja eesmärgist lähtuva, ajastatud kava järgi ma varem treeninud ei olnud. Ega varem vist poleks see ka jõukohaseks osutunud. Nüüd on ettekujutus olemas, mida tehakse, kui palju, millal ja kuidas. Kõige selgem on, et hästi väga pikk tee on veel käia ja soov seda teha tegelikult suurem kui kunagi varem.
Tulemustega hoobelda seekord aga ei saa. Suutsin ikka aeg-ajalt haigeks jääda ja see tegi nii mõnelegi sooritusele omad korrektiivid. Kõige hullem oli juuni alguses läbipõetu, sest alles nüüd on hea enesetunne tagasi tulnud. Aga nii läks ja mis seal enam.
Muidu on olnud väga õpetlik aasta. Mitte ainult koormuste ja tehnika, vaid ka enda tundmaõppimise koha pealt. Ei ole lihtne. Ei peagi olema :) Peab tegema ära töö, tegema seda korralikult (isegi kui treener kõrval ei ole) ja mitte võtma ühtegi asja iseenesestmõistetavalt. Trennikava, toitumine, oma aja planeerimine ja sealjuures tervise mitte unarusse jätmine on kõik võrdse kaaluga. Lisaks sellele tahab töö-, kooli- ja isiklik elu (ahahahaaa… siinkohal ma küll naeran, südamest) ka enda osa sellest kahekümne neljast tunnist, mis ühte ööpäeva mahub.
Ja ikka ma tahan! See on nii hea tunne, kui miski tuleb välja ja kannab vilja ja kui seda tükk aega tunda ei saa, siis see kõrvetab korralikult ja paneb ennast kokku võtma.
Kokkuvõtteks, motiveeritum kui eales varem. Ja siinkohal oleks õige koht kirja panna suured tänusõnad treenerile ja klubile, kellepoolsed vastutulekud on kohati raskesti seletatavad :D
Kellel veel sõudmisest minu blogis küll ja veel ei ole, võib lugeda ajakirja Jooksja juuninumbrit :)
In other news…
Töölenaasmine oli päris tore. See tähendab, et on hea koht. Kunagi, teises kohas tööl käies, ei saanud ma terve puhkuse aja magadagi, sest mõtlesin ainult tööle tagasi mineku peale ning lõppkokkuvõttes ma ei puhanudki. Seekord on hoopis teine tera. AHHAA on vahva koht ja sügisel saab veel möllu.
Sügis toob endaga veel kaasa õpingud Eesti Maaülikoolis, loodusturismi magistriõppekaval. Ma loodan sellest üksjagu :)
Samuti tuleb ka uus elukoht, vahepeatusega EMÜ ühiselamus. Seega, igati sobilik puhta lehe keeramine eesmärgiga kirjutada parem lugu kui eelmise aastaga.
