Vahepeal on kulgenud... sportlikult :) Talv hakkab küll ära sulama ja mulle tundub, et jõgi kah juba päris lahti. Sõudmiseni läheb siiski vist veel aega. Seni tuleb hakkama saada ergomeetriga.
26. jaanuaril toimus Balti sisesõudmise suurüritus, Alfa 2013.
Kuna see võistlus on üsna mahukas, hõlmates päris palju võistlusklasse, kujunes võistluspäev üsnagi pikaks. Startides olid nii tavapärased võistlusklassid kui ka näiteks koolide võistkonnad. Mul oli suur heameel kaasa elada Tallinna Reaalkooli õpilastele, kes tegid koolide seas täiesti puhta töö. Väga tublid :) Kohe uhke tunne on. Lisaks oli päris tore näha oma kehalise õpetajaid, kes said tõestust selle kohta, et ka minusugusest loodrist võib asja saada.
Olin arvestanud hommikupoolse eelsõiduga oma võistlusklassis. Juhtus aga nii, et see jäi ära ja mul jäi üle finaali oodata, mis toimus palju hiljem. Kodus vaikselt tiksuda (loe: süüa) tundus halvem variant ning lõuna paiku laekusin Tallinna Spordihalli. Hea on kordki võistluspaiga lähedal elada :) Minnes sattusin kokku Eerikuga, kellega ma kunagi päris samas trennis käisin. Seega sain häälekalt kaasa elada päris mitmele sõidule.
Kui aga täiesti aus olla, siis esimesed kaks tundi, mis möödusidki enamasti teistele kaasa elades, olid päris närvesöövad. Hallis oli rahvast päris korralikult. Hea meel on tõdeda, et iga korraga on nende seas järjest rohkem tuttavaid nägusid :) Aga niipea, kui kõikide teiste sõidud läbi olid, oli mul jälle rahu majas. Kummaline :)
Pärnu MV ajal, mis minu jaoks oli vist esimene kord võistelda pealtvaatajate ees, tundsin täiesti arvestatavat närvi (jälle uus kogemus). Alfa sõit möödus täielikult maailmast äralõigatuna, kus ma ei kuulnud ega näinud mitte midagi muud kui väikest ekraani.
Kokkuvõttes läks hästi. Eesmärk hoida tempot 1:55 ning saada 1000m ajaks 3:50 sai punktipealt täidetud. Rohkem poleks tol päeval välja pigistanud aga aeglasemat ka lubada ei saanud. Viie nädalaga paranes aeg umbes 6 sekundi võrra seega rahule võib jääda :)
Päev lõppes mõnusa pitsaõhtuga, millega sai otsustatud pärast igat võistlust korra koos maha istuda. Koos on palju mõnusam muljetada.
Järgmine sisesõudmise etapp on EMV ehk 2000m, Tartus, 23.02. Ma ei tea, kas ergomeeter jõuab mulle selle aja jooksul veel meeldima hakata. Tõenäoliselt mitte.
Õnneks sisaldab sõudmine oma mitmekülgsuse tõttu ka peaaegu kõikide teiste spordialade harrastamist. Eelmisel kolmapäeval sai kambaga otsustatud osaleda 2. Tartu teatemaratonil. Tegemist siis ühega Tartu maratoni "peaprooviüritustest", mis toimus nädal aega enne õiget asja. 63km on jagatud neljaks etapiks ja tegemist siis teatesõiduga, mida võib sõita nii klassikas kui vabastiilis. Samal päeval toimusid veel ka avatud raja sõit ning Tartu maratoni naistesõit. Teatevõistkondi oli stardis 155.
Meie võistkond ehk Tormituuled alustas numbri alt 144. Vahetused jagasime: 1. Heidi (12km), 2. Kristiin (20km), 3. Siret (14,6km) ja mina viimases vahetuses (16,4km). Mina, Siret ja Heidi suusatasime vabastiilis, vaid Kristiin otsustas klassika kasuks.
Päev algas õige varakult. Kell 7.20 ootasime Siretiga Heidit, kelle autoga toimus kogu selle päeva (täiesti segane :) logistika. Mõningate viivitustega startisime Otepää poole. Kristiini pidime peale võtma Otepää lähedalt.
Juhtusid sel päeval aga olema eriti põnevad ilma- ja teeolud. Ehk siis sula, lumi, puder, lume- ja vihmasadu, udu ja halb nähtavus. Eriliselt hea kompott. Õige küla ning maja ülesleidmine oli päris vaevaline. Korra pidime ka autot natuke lükkama ja see ei jäänud mitte ainsaks korraks sel päeval. Mõne aja pärast leidsime aga õige teeotsa, kuid see juhtus olema veelgi kitsam, kurvilisem ja jäisem tee. Paari hetkega olime ninaga hanges ja mitte sedamoodi, et oleks kerge vaevaga võinud end seal välja lükata. Stardini oli pool tundi.
Mina läksin kõrvalolevasse majja abi otsima. Sain lumelabida. Asi seegi. Siis selgus, et olime poolkogemata jõudnud õigesse kohta - kõrvalmajast oli Kristiin märganud mingit lumelabidaga jooksvat tüüpi. Õnneks oli neil natuke võimsam auto ja saime end hangest välja.
Edasi kulgesime palju suurema ettevaatusega Otepääle. Aega oli päris napilt jäänud ning stardipasunate saatel aitasime Heidi rajale. Tundus, et nüüd võib hetkeks hinge tõmmata ja vetsu minna. Vale otsus :D
Kümne minuti pärast kui auto juurde tagasi jalutasime, jooksis meile vastu Heidi, kellel puudus ajavõtukiip. See oli kuidagi autosse pudenenud ning kokkuvõttes jäime starti hiljaks umbes kümme minutit. Aga esimesel korral peabki juhtuma, muidu oleks ju surmigav :)
Heidi läheb.
Esimese etapi jaoks arvestasime umbes tunnikese. Selle ajaga oli vaja jõuda esimesse vahetuspunkti, Matule. Suutsime taaskord natuke ära eksida ehk osa teest kulges maratoniraja kõrval. Lõuna-Eesti on aga päris künklik, mis tähendas, et keset mäge autorongi taga seisma jäädes sealt otse edasi enam ei saanud. Pidime paar korda alla tagasi sõitma ning autole hoogu lükkama, et ta lõpuks ikka edasi veereks.
Tartu maratoni rada.
Matule jõudes oli liidergrupp sealt juba läbi. Vahetusalas passisime tüki aega ning jälgisime ka teisi võistkondi. Üks korporatsioon suusatas ülikondades :) Näha oli, et rajale oli tulnud igasugu rahvast ning muidugi oli ka avatud raja sõitjaid väga-väga palju. Heidi andis oma vahetuse üle Kristiinile ja meie suundusime järgmisse punkti.
Heidi :)
Teine etapp oli 20km pikk. Ootasime kauem ning ei teadnud, kui kaua täpselt läheb. Minul hakkas külm. Ma poleks arvanud, et nullilähedase temperatuuriga mul külm hakkab aga eksisin. Niiskus puges naha vahele, jalad olid märjaks saanud ja ei olnud üldse tore. Oma etapi lõpetas Allar Raja, kelle eestvedamisel sõudjad teatemaratonil osalesid (Andrei Jämsä, Allar Raja, Tõnu Endrekson, Joosep Laos). Sõudjaid oli tegelikult mitme meeskonna jagu. Lisaks neile veel TÜASK ning SK Pärnu meeskonnad.
Ruttu kiip maha ja järgmisele ümber jala.
Vahetusalasse tulevate võistlejate read jäid järjest hõredamaks. Saime aru, et jääme täna ikka tagumiste lõpetajate hulka :) Lõpuks tuli ka Kristiin, andes vahetuse üle Siretile.
Kristiin oma vahetuse lõpus.
Enne järgmisse punkti jõudmist viisime Kristiini tagasi Vana-Otepääle. Nüüd hakkas sadama lörtsi ehk siis vilets nähtavus ja teeolud muutusid veel hullemaks. Vahemaad olid ju väikesed aga aega võttis kaua. Palule jõudsime küll minu jaoks piisava ajavaruga ehk 15 minutit enne seda, kui jõudis sinna Siret, kuid samas poleks mõne põneva vahejuhtumi korral asi õnnestunud :)
144 ehk aeroobne lävi ületatud :)
Siret nautis täega :)
Ja siis hakkas asi minu jaoks pihta. Ees olid 16,4 km Palult Elvasse. Ja algusest peale oli raske. Suusk ei libisenud, lörts võttis laskumistel silmanägemise ära ja vaeva pidi korralikult nägema. Rajaprofiililt eriliselt suuri tõuse ei märganud, kuid ka väiksemad tundusid pikad ja järsud just lumeolude tõttu. Hoolimata sellest aga läks see maa tegelikult väga kiiresti. Kilomeetripostid möödusid vähemalt kiiremas tempos, kui trenni ajal. Sain aru, et loodetud tempot (12-13 km/h) ma hoida ei jõua, sest juba aeglase rühkimisega keris pulsi ülesse. Ainus paus oligi joogipunktis, kus sai pool minutit hinge tõmmata. Ja siis kohe edasi.
Lohutuseks möödusin siiski vähemalt kahest teatevõistkonnast. Müts maha kõikide avatud raja sõitjatele, kellest enamus rahulikult ja väärikalt ning nautides pikka maad suusatasid. Lõpuks hakkasid kilomeetripostid juba päris väikeseid numbreid näitama. Tahtsin viimased 3km sõita kiiremini, kuid tegelikult tõstsin tempot alles viimasel kilomeetril. Ilmselt oli ka õige otsus.
Tegelikult sõitsin enamuse maast üksinda. Rahvast oli tahapoole jäänud päris vähe ja hõredalt ning just viimasel kilomeetril oli jälle rohkem inimesi näha. Tekkis tunne, et saan ja jõuan veel kedagi püüda. Praegu tuleb võrdluseks meelde 2012 Võhandu viimased 9km kui looma moodi häälte saatel vehkisime elu eest ja saime nii mõnestki jagu. Samas alustasime oma spurti liiga vara ning viimased 500m olid juba ülivaevalised. Nüüd suusatades püüdsin seda viga vältida. Tahtsin finišisse jõudes ennast täiesti tühjaks sõita ja see mul ka õnnestus :)
Läbi!
Lõppkokkuvõttes on mul taaskord ülihea meel, et millestki taolisest osa võtsin. Endiselt tahaksin kunagi ka poolmaratoni ja pika maratoni distantsi sõita, kuid ennem tuleb õppida klassikat suusatama ja varustus muretseda. Teatemaratoni võlu seisneb aga just meeskonnatöös ja kambavaimus. Arenguruumi on meil küll ja veel ning minu jaoks on see ainult motiveeriv.
Nagu oleks pead pesnud :D
Järgmine maraton ongi Võhandu :) Ma päriselt ei jõua ära oodata.
