Põltsamaa-Pede-Emajõgi

Eelmisel suvel tabas mind matkapõud. Tõsi küll, selle asemel sai tehtud sporti ja sugugi mitte halvasti minu kohta, aga matkale ei jõudnud. Sel aastal tuli siis kompenseerida nii juba toimunud paadimatkaga, loodetavasti mõne tunni pärast algava rattamatkaga (siis, kui vihm üle jääb) ja võib-oll mahub enne külma aastaaja saabumist midagi veel. See tähendab, kui soe aastaaeg ka suvatseb sel aastal saabuda (ma pole kindel).

Jüri üritas mind kevadel ära rääkida, et ma temaga koos kanuusse istuks ja kalaretkele kaasa tuleks. Koos Eda ja Raivoga, loomulikult. Eelnevast taolistest matkadest oli mul küllaltki hea ettekujutus selliste ürituste iseloomust ja olin muidugi nõus. Kaasa tulema, mitte kanuusse istuma.

Minu ettekujutuse järgi võiks matkal ikka mingi füüsiline koormus ka taga olla, mis tähendab, et niisama jõe peal paadis istuda ja mitte midagi teha on minu jaoks vähekene igav. Kala püüdmine jätab külmaks. Olin nõus tulema kui mul lastakse rentida kajakk ja siis mitteviriseva liikmena matkal kaasas olla. 

Niimoodi pakitakse kärule kaks kanuud ja kajakk. Kass on veel täiesti pakkimata.

Marsruudiks valiti Kamari-Kärevere veerada. Neli päeva. Kajakk sai renditud Tallinnast. Järgmine kord kui rendiks läheb, võtan tuttavast kohast ehk siit.  Järgmine aasta tahan sümpoosiumile ka, any takers? Aga viriseda ka ei saa, välja arvatud võib-olla asjaolu, et rendiga unustati kaasa anda kaaned, põll oli üsna niru ja päästevest ilmselt kolmeaastasele paras. 

Alustasime Põltsamaa jõelt, kohe pärast hüdroelektrijaama. Jõe esimene kilomeeter oli minu jaoks ootamatult kiirevõitu ja kivine (tegelikult ei ole seal midagi ekstreemset aga kui pole arvestanud siis roostes ja puudulike süstaoskustega läheb huvitavaks). Enne voolu rahunemist tuli aga läbida paras slaalom ehk pärast järsku paremkurvi veel järsem vasakkurv ja kohe olin ma ninapidi puu all kinni. Vool oli ka piisavalt tugev, et liikuma ei andnud mitte üheski suunas (tagasi ei mahu sest saba kohe kaldas, paremal on kallas ja vasakule käte jõul paati voolust kõrvale sikutada ilmselgelt mitte jõukohane). Mõtlesin paadist välja ronida ja kuidagi välja ukerdada (vesi vööni aga väga tugev vool) aga siis oleksin ilmselt kohe märjaks saanud. Asi lahenes nagu alati, kui mina hätta jään. Jüri aerutas tagasi, parkis oma kanuu natuke allavoolu kaldasse ning ronis mööda puid mind ära lükkama. 

 Hädaline

Asi lõppes siis peaaegu kuivalt. Järgnes umbes kuus tundi aerutamist, mis oli päris tore. Jõgi on madal, puhta veega ja ilus. Vool eksisteerib ka, ja mitte ainult üleval. 

Laagriplatsiks leidsime kellegi traktori poolt eelnevalt külastatud kõrge kaldaga platsikese, millel hein kenasti maha oli sõidetud. Öö oli päris jahe, aga magada sai hästi.

Teisel päeval oli samuti ilus ilm. Endiselt sõitsime Põltsamaa jõge. Täna võtsin rohkem julgust ja aerutasin piki jõge edasi ja vahepeal ka tagasi (siis kui üksinda igav hakkas). Pea terve tee liikusid eespool pardid, kes ei julge sinust mööda minna vaid arvavad, et peavad ikka eest ära ujuma. 

 Lõuna, mille jooksul kaotasin muru peale ära pool kaasavõetud kartulipudrust.

Mingi sild. Kuskil.

Kohtasime ka ühte ületamatud kopratammi, millele järgnes sajakonna meetri pärast ülimalt madal pais, millest üle sõita ei saanud. Kaldad mõlemad võsas. Egas midagi, patrull välja, paadid püstisest seinast üles vinnata, tühjaks tõsta, asjad allavoolu tassida, paadid ka allaavoolu tassida ja siis pärast paisu uuesti kogu mant koos iseendaga vette lasta. Palav ilm ja korralik tunnine jõutrenn :)

Õhtupoole läks veidike pilve ja hakkas tibutama. Minimaalselt. Soe oli ikka. Kohtasin kalamehi. Inimesed jõel suures enamuses on sõbralikud. Õhtuks jõudsime Pede jõkke (niimoodi nimetatakse Pedja jõge alates sellest punktist, kui ta ühineb Põltsamaa jõega ning kuni suubumiseni Emajõkke). See on lai ja palju rohkem veega jõgi. Selle kaldale oli vaja valida laagriplats. Esimene neist oli kõrgema kaldaga, kuid kuna kell oli vähe, otsustasime edasi liikuda. Teine plats oli aga äärmiselt väsinud. Putka koos laua ja pinkidega oli üsna räämas, samuti ka lõkkease, kuid selle moodustise ümber oli piisavalt ruumi telkida. 

Mudasest kaldast hoolimata tundsin, et pean vähemalt sel õhtul saama korraks vette ronida (Eda "hulluks oled läinud?" kommentaari saatel). Jube mõnus :)

Hoolimata üldisest sääskede ja muude putukate vähesusest, suutis keegi esimesel päeval mu silma kinni jääda ja hammustada. Kolmanda päeva hommikul teelehe sisse pakituna nägin äärmiselt kahtlane välja :D Vaadata oli ka päris paha, sest terve parem silm näeb mul palju kehvemini. Küll aga piisas tunnist ajast, et teeleht paistetuse maha võtaks, seega kui paremat pole, võib julgelt soovitada.

Kolmanda päeva hommik, nagu nad kõik, algas vara. Millegipärast saab matkal alati kokku lepitud, et magame poole päevani sest kiiret pole ju üldse ja siis mina olen viimane kes (kell pool kaheksa) ärkab. 

Kolmandaks päevaks jäi siis paar kilomeetrit Pede jõge ning seejärel juba Suur Emajõgi. Nende kahe ühinemiskoha juures on võimalik jäliga päris huvitavat nähtust. Pede jõest tuleb puhas ja läbipaistev vesi, samal ajal kui Võrtsust sogane ja kollast värvi vesi. Kohas kus üks jõgi teise suubub, on silmaga nähtav piir, kus ühel pool on ühte ja teisel pool teist värvi vesi. Kes ei usu, vaadake aerofotot.

Emajõel on liiklus olemas. Kalameeste ja muude tegelaste mootorpaadid peamiselt. Samas on jõgi piisavalt lai ja süstas istudes mingit paanikat ei teki. Võrreldes akadeemilise paadiga pole ka hirmu kui roostik liiga lähedale hiilib. Kalastajad kolasid mööda soote ja mina mööda peajõge. Emajões aga oli vastuvoolu aerutamine hoopis teine tera, mis väiksema vooluga jões. Nii saigi tubli paar kilomeetrit üles tagasi mindud, samal ajal kui teised kuskil nurga taga kala püüdsid. Passisin oodates kuni lõpuks helistasin ja sain teada, et üksteisest kavala möödahiilimisega oli ülejäänud seltskond juba kaugel allavoolu. Aga tegelikult oli see päris tore, sest sellele järgnes selle matka ainus trenni meenutav aerutamine.

Ilmateada hakkas ähvardama äikesega ning pärast seda kui olin teistele järgi jõudnud ja lõunapaus peetud, hakkasime otsima laagriplatsi. Emajõel on sel aasta parasjagu vähe aga ka parasjagu palju vett, et leidub laagriks sobivaid liivaseid kaldaid. Täiesti ideaalne platsike ootas meid üsna peagi. Telgid püsti vaatasime kuidas kaugemal müristab. Taaskord vedas, kuna saime maksimaalselt viis minutit seenevihma, pärast mida oli jälle ilus. Ühtlasi oli see ka terve matka kõige kenam laagriplats. Umbes 15km jäi veel Kärevereni.

Jüri üksinda oma kanuus liikus minu arvates kiiremini kui minu kaasabil.

Viimaseks päevaks jäi õige vähe maad aerutada. Ilmateade aga ähvardas taaskord, seega hommikul kalapüügist erilist juttu ei tehtud. Pool maad tõmbasime kõik võrdses tempos, mina üksi oma paadis, Jüri kanuus ning Eda ja Raivo oma kanuus. Mina olin suutnud oma õla ära magada ja seetõttu läbi teatava valu ei hakanud sportlast mängima. Polnud vajadust ka. Teise poole maad loobiti ka lanti. Käreverre jõudsime kolme tunniga. Ja siis läks tormiks. 

See on päris tore, kui kõik asjad lahenevad iseenesest. Väga hästi planeeritud, ma ütleks.

Kokkuvõtteks äärmiselt vahvad neli päeva. Sain oma tahtmise järgi aerutamist meelde tuletada, kuigi järgmisel aastal ilmselt ei hakka jamama, vaid olen kanuus olemisega ka rahul.