Aga siis mingi hetk hakkas ikkagi raske. Ja ma ju ainult sörkisin. See pole vist isegi mingi õige jooksmine. Aga see selleks. Ma hakkasin mõtlema selle, et kui on raske, siis see pole tegelikult vabandus.
Kui sa oled paadis ja kõik läheb valesti ja sa oledki viimane... Sõudmises on see tore asjaolu ka, et sa ei näe endast eespool olijaid. Seega, kui olla viimane, siis võib päris nukker olla ja veel raskem motivatsiooni ja jõudu leida. Aga eile ma jõudsin ühe kavala mõtteni.
Kui iganes halvasti sul ei lähe, kui iganes aeglane sa seekord ei ole, kuitahes kiiremad kõik teised on, siis tegelikult on alati üks paat sinust aeglasem, üks jooksja sul veel seljataga - kellestki oled sa alati eespool. Ja see keegi oled sina ise, mõni aeg tagasi.
Aga kui sa seisma jääd, siis läheb isegi see aeglane ja algajam versioon sinust mingil hetkel mööda.
Evolutsioonibioloogid ütleksid siinkohal vist "Selleks, et paigal püsida, peab lakkamatult jooksma" (Punase Kuninganna hüpotees). Nii äge, kui ma saan midagi enda ökoloogiharidusest trenniblogisse pista.
Ehk siis mugavustsoon on kõige suurem vaenlane. Mida rohkem sa teed, seda rohkem sa edaspidi tegema pead. Nii lihtne ongi :)
Ma mõtlen sellele aeglasemale versioonile endast iga kord, kui mul raske hakkab.
Illustreerimiseks sobib veel see ägedus:
http://theoatmeal.com/comics/running
Ja lõppu mu eilse jooksuringi lemmiklugu:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar