14.06
Teisipäeva hommik algas kell 5.30 äratusega. Eelmisel õhtul olin tulnud Tartust. Pakkisime asjad (seekord eriti veekindlalt...) ja tõstsime uue põhja saanud kanuu autole. Hommikul saatis ema meid Jüriga teele. Sõitsime läbi Pärnu KIlingi-Nõmmele, kuhu jätsime autod. Sealt tõsteti kaks paati koos asjadega matkakorraldajate bussile ning sõidutati Mazsalacasse, mis oli matka alguspunkt. See asub ~10 km jõe lähtest allavoolu. Olime arvestanud päevateekonnaks umbes 21 km ehk kokku neljapäevase matkaga. Vahemärkusena siiski mainin, et tegemist polnud just väga sportliku üritusega - kõik mu kolm matkakaaslast on kirglikud kalastajad, jõgi üsna kiire vooluga, seega aerutamist nelja päeva jooksul sisuliselt ei toimunud. Aga see polnud ka eesmärk :)
Esimesel päeval, Salatsi ülemjooksul , nägime ära selle jõe peamised vaatamisväärsused - Devoni liivakivi paljandid. Kui meil on Suur ja Väike Taevaskoja, siis Salatsi ülemjooks on sisuliselt kogu aeg üks Taevaskoda... Paljandid on kõrged ning väga ilusad. Peaks mainima, et hiljuti läbitud maateaduste praks muutis asja minu jaoks oluliselt huvitavamaks, kuna üht-teist sai ikka meelde tuletatud ning sellel jõel kulgedes saab kive vahtides lõpmatult aega parajaks teha (samal ajal kui teised haugilandiga koha püüavad). Ehk siis päris tore oli teha tarka nägu, rääkida settimisest, Devoni kaladest, põimjaskihilisusest ja sellest, miks jõe kaldad muutuvad veetaseme langedes lihkeohtlikuks (muidugi mitte klindil, aga geomorf tuli küll kohe meelde).
Kohalik.
Puuskulptuurid Kuradikantslis.
Koopasuu. Tegemist oli suhteliselt väikese koopasuuga - kõrgust vähem kui pool meetrit. Sealtkaudu läbi ronides pidi jõudma kahte suurde saali. Paraku tuli koopasuust arvestataval hulgal külma allikavett ning pime pisike koopasuu ei kutsunud just ronima. See jääb siis järgmiseks korraks.
Esimene päev möödus täitsa rahulikult, vahepeal aerutades, kala püüdes ja seda mitte kätte saades. Vesi on selles jões muuseas erakordselt soe. Ma julgen pakkuda, et kuskil 23 kraadi võis seal kindlasti olla. Õhtul, kui jäime laagrisse, oli minu jaoks pärast maja ehitamist (telgi püstitamist) esimene asi ujumas ära käia.
Meie laagriplatsi püsielanik. Terve matka jooksul nägime jõe kohal hulgaliselt haigruid ning parte, klindi juures ka kaldapääsukesi.
15.06
Teise päeva hommik algas üsna vara. Täpsemalt siis poole seitsme paiku. Ma ei saa aru, kes peaks tahtma hommikul nii vara ärgata, kui lühikeseks päevateekonnaks on aega küll ja veel.... Siiski ei tahtnud ma süüdimatult teistest kolm tundi kauem põõnata, ajasin ennast koti seest välja ja asusin asju kokku panema. Öösel oli sadanud, muuhulgas ka meie telgi esiku katusele, kuhu oli formeerunud silmade pesemiseks sobiv veeloik. Mulle ei hõiganud sellest keegi nii et kui hakkasin telgist välja pugema, sain selle kõike omale krae vahele... :) Jõele saime peale kaheksat. Hommik oli pilves ning jahe ja pärast saime veel vihma ka. Olin ennast riidesse pannud küllaltki suviselt ning arvestusega, et läheme kindlasti vähemalt korra ümber. Vihma käes ei olnud just väga mõnus olla, kuid selle vastu aitas aerutamine. Vahepeal isegi vastutuult, kuigi "Kasarit" me seekord minu suureks kurvastuseks ei saanudki.
Teekonna pikkuse mõttes oli teine päev kõige pikem. Meie päevateekonna lõpupoole mahtus läbisõit Staicelest. Ehk siis valida oli laagrisse jääda enne või pärast Staicelet. Otsustasime siiski hilisema kasuks. Staiceles asub endine paberivabrik, mis on ehitanud jõele paisu. Mõned aastad tagasi sai sellest veel tühja kanuuga alla sõita, kuid nüüd avaneb selline pilt:
Nagu põõsa tagant natuke näha, on paisu ette kuhjunud päris palju puid. Mootorsaag jäi koju - muidu oleks alla sõitnud.
Aga siis tõstsime paadi tühjaks, tassisime üle tänava ja panime teisel pool uuesti vette.
Edasine kulges laagripaiga otsinguil. Jõudsime õhtuks Kekarisse, kus oli päris suur laagriplats. Kuna mina olin päris läbi külmunud jaheda ilma tõttu, siis tegin piisavalt õnnetut nägu ja me jäime sinna laagrisse. Muidu oleks sobinud ka suvaline võsa aga jõe ääres ei olnud ühtegi sellist. Kaldad on päris kõrged ja kui mõlemal pool tihe mets, siis on telki sinna keskele keeruline mahutada. Õnneks keegi teine tuulisel ja jahedal kolmapäeva õhtul laagriplatsile ei pretendeerinud, nii et saime rahuga privaatsust nautida. Plats oli lage ja õnneks piisavalt tuuline, et eemale peletada sääsed ja kihulased.
16.06
Taaskord ärkasime poole seitsme ajal. Ilma põhjuseta. Aga magada ka nagu väga ei tahtnud. Üritasime siiski jõele minekuga viivitada kuna olime niigi graafikust ees ning passisime kauem kohvitasside taga. Asjad lõpuks koos, lasime paadid vette. Otsemaid kukkus meie paadist vette tüüris olev istumisalus. Jüri hüppas paati ja aerutas sellele järgi. Sai kätte küll, täpselt enne kärestikku. Laadisime oma kanuu jälle täis, tõmbasime koormarihmadega asjad kinni (me olime ikka põhjalikult valmis ümberminekuks c: ) ja võtsime selle kärestiku siis hommiku alustuseks ette. Ei läinud ümber. Tegelikult on Salatsil kärestikke üksjagu, kuid tegemist ei ole niiöelda iga majapidamise isikliku veskipaisuga, vaid looduslike kärestikega, mida on oluliselt lihtsam sõita. Meie õnneks oli vett nii palju, et suuremat muret ei olnudki. Samas muidugi ega need vee all olevad kivid ju välja ei paista ja kui sa selle ühe kivi sealt põhjast suure hooga üles leiad, siis võib ümber minna küll.
Pärast kärestikku võttis Jüri kohe spinningu kätte ja hakkas loopima. Mõne aja pärast tõmbas ta välja koha, kes absoluutselt ei andnud märku, et on landi otsa kinni jäänud. Siiski, lõuna oli olemas. Natuke hiljem lisandus sellele teise paatkonna püütud haug. Lõuna sai peetud ühel enam-vähem suvalisel platsil, mis oli ikkagi võrreldes Eesti telgiplatsidega väga viisakas. Kallas ainult oli mudane ning maa peale ronimisel libisesin vette :) Ehk "Veematkade reegel on see, et Ingrid peab olema märg!"
Ka kolmas päev kulges kahtlaselt kiiresti, vaatamata väga aeglasele kulgemisele ja kilomeetripostide lugemisele. Lätis on suurtel jõgedel kilomeetripostid - et sa ikka teaksid, kus oled (postidel on lugemine alates jõe lähtest, kaartidel ja teadetetahvlitel alates suudmest... aga väike matemaatika ja... ikka ei saa midagi aru :D ). Laagriplatsid on laudade, pinkide, prügikastidega ja need on niidetud. Lätis on muidugi ka veematkade traditsioon oluliselt pikem kui meil aga ütleme nii, et meie RMK laagriplatsidel on olukord tihtipeale kurvem.
Plaanitud ööbimispaika jõudsime lootusetult vara ehk umbes kell neli. Otsustasime edasi sõita - järgmise laagriplatsini jäe ületada Mernieki vesiveski pais ning kärestik, mis asus otse Sarkana klindi all - väga kiire vool ning päris järsud kurvid. Õnneks vett oli jällegi piisavalt ja maandusime oma laagriplatsis täiesti kuivalt.
17.06
Viimane hommik ei olnud ärkamise poole pealt mingi erand - pool seitse maast lahti ja magamiskotte kokku toppima. Hommikupoolik jõel oli täiesti väga külm ning neljandat päeva paadis pingil istuda erakordselt valus. Siiski - viimasele päevale jäi 18km pikkune teekond mereni, kuhu mahtusid ka jõe suurima langu ning kiirema vooluga lõigud. Seetõttu kulges ka viimane päev väga kiiresti. Kärestikud olid pikad, osad suhteliselt madalad, kuid kõigist saime kuivalt läbi. Viimasel päeval poleks muidugi enam vahet olnud... Ühe korra põrutasime kivi otsa ja kaotasime tasakaalu, kuid paati vett ei sattunud ja keerasime ennast jälle otseks. Teine kord leidsime jälle mõned kivid kärestiku põhjast üles, kuid ei midagi hullu. Ma pean tunnistama, et mulle sellised lõigud ikka vist väga ei meeldi - tühja kerge paadiga ei oleks mingit muret aga kuni on olemas võimalus et näiteks kaamerakott pärast ümberminekut kenasti allavoolu purjetab, ei jää ma päris rahulikuks ;D Tahaksin seda jõge sõita kunagi ilma matkaasjade laadungita sest tegelikult on need looduslikud kärestikud päris vahvad (mitte nagu Kasari lõputud veskipaisud).
Kiire voolu ja pikkade kärestike tõttu läks aeg eriti ruttu. Kui oligi rahulikum lõik, pidi sooja saamiseks aerutama. Tegime siiski ka pika lõuna, kuid sellest hoolimata hakkasime kella kolme ajal vaikselt jõudma Salacgrivasse, kuhu me tegelikult enne kella viite-kuute jõudma ei pidanud. Muidu polekski ju midagi, kuid keegi peab tulema autoga, võtma peale meie autojuhid, sõidutama nad Kilingi-Nõmmele, kust nemad omakorda tagasi tulevad, et võtta peale paadid ja varustus. Tagasisõiduks meil bussi võtta polnud. Õnneks saadi vajalik inimene siiski telefoni teel kätte. Maabusime Salacgriva sadamas, tõstsime paadid tühjaks ja tõmbasime kaldale. Ja juba oligi meie autojuht kohal. Samal ajal kui mehed käisid autosid toomas, tegime meie aega parajaks kohaliku baari katusealuse all. Baar muidugi lahti ei olnud, aga vähemalt saime alanud paduvihma eest varju. Jõe ääres olevad paadid ja muu kraam paistsid kenasti ära - ja ega see kola ju kellelgi huvi ei pakkunud :) Kahe tunni pärast veeresid kohale kaks autot.
Järgnes asjade kokkukorjamine ning paatide katusele tõstmine, seejärel lõpuks kojusõit. Oli olnud päris pikk päev. Vihma kallas terve tee - küll oli hea vaadata seda autoaknast, ilma et oleksime pidanud vihmaga paadis ligunema. Kojusõit venis päris pikaks (paduvihm, libe, paat katusel ja kiiruskaamerad). Maal ootas meid kuumaks köetud saun ja soe tuba :)
Selleks korraks siis jälle üks matk seljataga. Äärmiselt ilus jõgi - julgen tõesti soovitada. Ilmaga vedas samuti. Samas oleks võinud selle jõe vabalt läbi sõita ka kolme päevaga, kuid seekord oli tegu rohkem puhkusega :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar