Talv. Lumega. Nagu praegu just ongi. Õhtupoolik kuskil puumajade linnaosas. Inimesed hakkavad koju sättima, sest on ju ometigi reede. Ma kõnnin koos teistega (rongijaama? poole), meid on vahelduva eduga neli-viis. Tegemist on, et sammu pidada, sest ta kõnnib ebainimlikult kiiresti. Seda teeb ta alati. Päike paistab ja kellelgi on kilekott õuntega. Hiljem selgub, et nendega pääseb laevale, kuhu ei ole üldse vaja minna. Aga üks ikkagi läheb. Nüüd on järsku suvi. Me püüame teda takistada, aga ta ei kuula ja me tahame solvunult ära minna. Liiga hilja, enam ei lasta.
***
Laeva peal on miskit jama. See ei tundu üldse väljast suur, ja on puust tehtud aga kui seal peal oled... (bigger on the indside). Nad ei taha meid minema lasta. Meie tahame oma sõpra tagasi. Viimane on aga ilmselgelt ära pööranud, sest ta ei kuula üldse ja kaob kuskile hoopis ära. Siis hakkavad järjest teised ka ära kaduma. Lõpuks olen mina ja mingi võõrad inimesed. See ei meenuta nüüd enam laeva, vaid hoopis suurt sisehoovi (courtyard). Alumisele korrusele ei tohi minna. Seal on mingid vibudega metslased, kes ei näi väga sõbralikud. Keegi professor täheldab, et laeval on mingi ohtlik haigus, sellepärast ei saa me enam ära minna. Aga see ei ole haigus, vaid kellegi mingi nõiatemp, mulle tundub. No ma siis ei lähe ära, mis seal ikka. Igaks juhuks ma hüüan alumise korruse rahvale, kelle sekka on mingi uudishimulikud tegelased ilmunud, et nad kohe ära läheksid. Metslased ei saa aru. Ma liigun läbi erinevate koridoride, üheski ei põle lambid, vaid on mingi ebamäärane valgus. Mahajäetud maja moodi, aga üldse mitte hirmus või imelik, lihtsalt vana.
Midagi juhtub vahepeal, aga ma ei mäleta enam. Nüüd on jälle laev, ainult et mitte vee peal, vaid lageda maa peal. Silmapiiril paistavad mõned puud ja metsatutid ja künkad aga ei mitte midagi huvitavat. Järsku saavad kõik aru, et nüüd on jama. Ma kutsun mõttes teised appi ja nad tulevad. Varsti on silmapiirini kogu lage maa täis rahvamasse. Need on erinevad rahvad. Peaaegu kõik on kohal ja ma kutsun neid nimepidi. Kõik rõõmsalt vastavad. Siis kerkib maa seest suur helendav kuju, mis on kõige kurja juur. Metslased muutvad ärevaks ja hakkavad meie pihta oma nooltega laskma. Varsti nad jätavad järgi. Keegi ei julge hingata. Siis ma näen oma sõpru. Neil on mingi suur punane riidetükk. Või rull. Nad ütlevad, et see tuleb katki rebida, siis kuju hävib. Ja nii lähebki. Kui kuju hakkab "hävima" siis ta kõigepealt laguneb ära ja kukub kokku. Tegemist on, et eest ära saada. Järsku on kõik läbi. Ja siis tuleb see, kes ei tahtnud laevalt ära minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar