Natuke veel suve ja jätkuks sooja sügist.

Pole siia ürgammu kirjutanud. Ei ole nagu põhjust olnud. Nüüd on juba kolm nädalat elatud Tartus. Tahaks seda oma kodulinnaks nimetada. Siin lihtsalt on kodu. Mis sellest, et elan endiselt ühikas ja mõtlen Tartu vahel jalutades sellest, kus mu päris kodu kunagi olla võiks. Oma olekult on see linn minu jaoks kahe aastaga muutunud soojaks ja villaseks ning päris-kodulinn Tallinn on kuskil kaugel ja tuule käes.

Möödunud suve näol oli konkurentsitult tegemist parimaga mida ma seni näinud olen. Kuigi pidev valvelolek ladina keele õppimiseks mõjub natuke väsitavalt, olid praksid siiski ütlemata vahvad.

Foto: Kunter Tätte

Aga hoolimata ilusast puhukusevabast suvest on mul ülihea meel tagasi Tartus olla. Varsti läheb ilmselt graafik pingeliseks, kuna tuleb bakatöö ja muud loomad.

Sügis (ja kevad) on mu lemmikaastaajad. September on nautimiseks. Ja nagu ühele töönarkomaanile ja värske õhu sõltlasele kohane, sisustan ma oma vaba aja Tartu vahet jalutades, rattal, Emajõel, jõe kaldal, jõe sees (viimast loodetavasti siiski mitte...). Tuleval nädalal tahaksin veel jõuda suvilasse, kus praegu on kõige ilusam aeg ning aed on ilmselt täis igasugu head ja värsket kraami. Üks asi, millega ma ühikas elades ei ole harjunud, on see, et kogu toidukraam tuleb ikkagi poest või turult tuua ja juurviljad ei tekigi iseenesest toanurka.